Laupäeval käis vastuvõtul patsient X, keda olen näinud ühe korra aasta tagasi samuti märtsikuus ja sama probleemiga. Koeral sügelesid kõrvalestad. Samasugune lugu oli olnud aasta tagasi, tookordne ravi aitas ja koer oli elanud normaalset koeraelu kuni tänavu märtsini välja.
Kas tõesti on õietolm juba õhus? Vaatan allergialiidu kodulehte ja näen, et Tallinna piirkonnas on kase õietolmu olnud õhus juba 6. märtsil ning leppa rohkesti 13. märtsil ning Tartu poolt puhuv kagutuul võis sarapuu oma kaasa tuua. Tuuline ja päikesepaisteline ilm soodustab õietolmu levikut. 10% Eesti elanikkonnast ja suur hulk koeri ja kasse vaevlevad õietolmuallergia käes.
Inimesed põhiliselt aevastavad ja vesistavad silmi, neil võib tekkida astmale iseloomulik raske vilistav hingamine ning köha, ja ainult üksikjuhtudel võib avatud kehaosadele (peamiselt nägu) tekkida punetav ja sügelev lööve.
Koerad/kassid aga sügelevad, selle asemel, et aevastada või köhida. Nõrevoolu ninast ja silmadest küll esineb, aga sugugi mitte nii tihti, kui õiteolmuallergiast põhjustatud nahapõletikku, mida tuntakse atoopilise dermatiidi nime all.
Millega on meil tegu?
Atoopiline nahapõletik (dermatiit) on eriline ekseemi vorm, mille tekke eelduseks on pärilik omadus reageerida organismi satunud võõrainetele allergilise reaktsiooniga. Niisugusteks võõraineteks ehk allergeenideks võivad olla erinevad õietolmud, kodutolm, tolmulestad, inimeste ja loomade kõõm, hallitusseened jne.
Loomaarsti blogis me inimeste atoopial siinkohal rohkem ei peatu, kui et allergiline reaktsioon võib tekkida ka koera või kassi karvade/nahaepiteeli suhtes. Selline inimene põhimõtteliselt kassi/koera toas pidada ei saa. On küll arvatud, et karvutu kass (sfinks) või kasukata koer (mehhiko paljaskoer, hiina karvutu harjaskoer), aga ka vähem karva ajavad puudlid, võiksid sobida, aga see pole tõestust leidnud. Tõsise loomaallergia puhul ei ole mõistlik riskida, sest raskemal juhul ei teki pelgalt sügelus, aevastamine ja nõrevool ninast/silmadest, vaid anafülaktiline šokk, mis võib lõppeda lämbumisega.
Loomadel atoopia õnneks nii drastilisel kujul ei esine ja kliiniline pilt päädib tavaliselt vaid kiheluse, nahamuutuste, aevastamise ja konjunktiviidist (silma sidekesta põletikust) tingitud silmade veejooksmisega.
Koerad/kassid aga sügelevad, selle asemel, et aevastada või köhida.
Kihelus ongi see, mida omanik peamiselt märkab. Sageli ongi haiguse ainsaks väljendusvormiks ärritunud piirkonna sügamine, lakkumine, närimine ja hõõrumine. Nahk saab seeläbi kahjustatud, tema kaitsevõime nõrgeneb ning sageli lisandub bakteritest või pärmseentest põhjustatud nakkus. Tekib nahapõletik, mille tunnuseks on mädavillid, leemendus, kärnad, korbad, koorikud.
Loomapoolne iseravimine (loe lakkumine) muudabki asja oluliselt hullemaks, sest selle tagajärjel näevad kõik nahahaigused praktiliselt ühesugused välja ja alles pika detektiivitöö tulemusel võib enam-vähem kindlalt (?) öelda, millega algselt tegemist oli. Tegemist võib aga olla kümnete, isegi sadade erinevate nahahaigustega. Kuidas siis määrata, et tegemist on just õietolmust põhjustatud dermatiidiga?
Kahjuks lihtsat lahendust mingi konkreetse testi või uuringu näol olemas ei ole. Diagnoosi panek käib teiste haiguste välistamise kaudu. Samalaadse kliinilise pildiga kulgevad ka parasitaarsed haigused nagu näiteks kurikuulus rebaste kärntõbi, kirbuallergiast põhjustatud dermatiit ja toiduallergia.
Seega on peab kõigepealt kindlaks tegema, et millegi eelpoolnimetatuga tegemist ei ole. Kui välisparasiidid on välistatud, kirbutõrje (igaks juhuks) regulaarselt tehtud ning toiduallergia esinemine 1,5-kuuse välistusdieediga ümber lükatud, siis saab atoopia diagnoos kinnituse. Aga see on ikkagi teadmata, mille suhtes loom allergiline on.
Natuke informatsiooni annab sessoonsus. Kui allergia esineb aastaringselt, siis võib eeldada, et tegemist on kodutolmuga (tolmulestad), kui aga talv möödub rahulikult ja sümptomid tekivad kevadel, võib eeldada õietolmuallergiat. Õnnetumad isendid kannatavad mõlema käes ning sügelevad talvel toas ning suvel kiusab neid õues õietolm.
Viimastel aastatel kasutatakse ka Eestis üha enam desensibiliseerimiravi ehk immunoteraapiat. Selleks määratakse vereproovist või nahatestiga kindlaks allergeenid, millelel loom tundlik on ja valmistatakse selle põhjal allergeenide ekstrakt. Seda süstitakse loomale algul väiksemates kogustes ja tihedamini, hiljem kord kuus ning nende süstide tulemusel vähenevad haigustunnuseid hilisemal kokkupuutel allergeeniga. Ravi on eluaegne ja annab erinevate allikate alusel 60-80%-l tulemusi.
Kui immunoteraapiat pole võimalik rakendada või ei anna see tulemusi, peab mingil muul moel looma olukorda kergendama.
Kõige lihtsamaks viisiks oleks sage pesemine. Pesuga uhume allergiatekitajad nahalt maha enne, kui nad saavad hakata kahju tekitama. Lihtne, efektiivne ja odav meetod, kuid küllalt keerukas teostada, kui tegemist on näiteks pikakarvalise õuekoeraga. Ei ole ka eriti tulemuslik raskemakujulise atoopia puhul.
Inimestel kasutatakse õietolmuallergia kontrolli all hoidmiseks edukalt antihistamiinseid preparaate (vanasti oli selleks peamiselt dimedrool, tänapäeval zyrtec, klaritiin ning paljud teised). Koertel ja kassidel on kahjuks nende toime nõrk ja nii pöördutaksegi üsna kergekäeliselt glükokortikoidide poole. Neist tuntum prednisoloon (sünteetiline neerupealise hormoon) hoiab allergianähud kenasti kontrolli all, kuid on kurikuulus oma kõrvaltoimete poolest. Suurenenud joomine, söömine ja pissimine, maksakahjustus, diabeet ja neerupealise probleemid võivad kaasneda selle ravimi pikaaegsel tarvitamisel. Tsüklosporiin on ravim, mis on tõhus ja omab ka tunduvalt vähem kõrvaltoimeid kui hormoonpreparaadid, kuid on on lõppkokkuvõttes üsna kallis, eriti suure koera puhul.
Kergemakujulist allergiat saab leevendada ning hormoonide kasutamist vähendada mitmesugused toidulisandid ja naha vastupanuvõimet tõstvad preparaadid.
Sageli esinevad kõik kolm allergiat (kirbu-, toidu- ja tolmuallergia) koos ja kui kaht esimest suudetakse kontrolli all hoida, pole sageli vajadust atoopia suhtes midagi muud ette võtta, kui koera sageli ravišampooniga pesta.
Allergia ilmselget pärilikkust pole suudetud veel geneetiliselt tõestada, kuid selge on see, et vastutustundlik koeraomanik ei paarita oma allergilist koera, sest ei soovi, et keegi järgmine peaks samasuguse atoopia testimise ja ravimise kadalipu läbi käima.
Atoopia käes kannatavat looma ei ole võimalik terveks ravida, küll saab tema olukorda kergendada.
Tiina Toomet
