Palju on juttu probleemsetest koertest, aga väga vähe räägitakse probleemsetest koeraomanikest.
Üldjuhul pőhjustab sellise käitumise koeraomaniku teadmatus, eelkőige teadmatus, miks koer käitub nii nagu käitub.
Igal juhul on mőistlik läheneda oma koerale individuaalselt, arvestades konkreetse koera ja tőu eripära ja kindlasti tunda oma tőu ajalugu. Ei tasu uskuda müüte a la “kaukaaslast tuleb peksta, muidu läheb ülekäte” vői muud sellist jama. Säilitada tuleks oma mőtlemis- ja otsustusvőime ja usaldama peaks ka oma sisetunnet, Sina tunned oma koera kőige paremini!
Vähe on maailmas selliseid professionaale, kes koerale pilgu peale viskamisega määravad koerale käitumisdiagnoosi. Mis meetod sobib ühele koerale, ei pruugi sobida teisele. Nőuandeid tasub kuulata ja kőrva taha panna, aga kui see sinu koerale ei sobi, proovi midagi muud.
Nüüd lühidalt probleemsetest omaniketüüpidest:
Koera füüsiliselt endale allutav (allutada püüdev) tüüp, mőtteviisiga – koer peab käituma nii nagu mina tahan! Ja oma tahtmise surun läbi jőumeetoditega, (loe: vägivaldselt). Vői on soovitatud teatud koeratőugude puhul kasutada selliseid vőtteid ja inimene arvabki, et see on ainuőige tegevus. Varem vői hiljem muutub selliselt kasvatatud koer agressiivseks, eriti vőőraste, teiste koerte ja laste suhtes. Siis pingutatakse veelgi rohkem üle, et agressiivsust vähendada ja tekibki surnud ring. Kogu suhe omaniku ja koera vahel baseerub hirmul ja alistamisel.
Muide, kutsikat alistuma sundides ei ole tagatud see, et ta täiskasvanuna alistub, tihti asub selline kutsikas suurena endast nőrgematele kätte maksma.
Ja ei tasu unustada, et omanik annab koerale edasi oma türanniseeriva käitumismudeli. Selline koer on alati närviline ja ärritunud, labiilse närvisüsteemiga.
Käsklusi karjuv koeraomanik. Koer kuuleb väga hästi, paremini kui meie, eks. Mis mőte on ta peale siis karjuda? Tavaliselt sellise kohtlemisega harjunud koer normaalse häälega jutu peale ei suvatsegi reageerida. Vastupidi, koer hakkab automaatselt oma kehakeele abil signaliseerima omanikule rahustavaid signaale, mille üks väljendusviis on tegevuse aeglustumine.
Karjumine on mőttetu! See ei tee koera kuulekamaks, pigem koer hakkab vältima igasugust kontakti. Tavaliselt sellised koerad kelle peale karjutakse, on ise ka haukuja-tüüpi, nävilised ja kergesti erutuvad. (Jällegi see őpetatud käitumismudel!).
Ebakindel omanik. Ei tea karjajuhi rollist midagi ega oska karjajuhina käituda. Selle tulemusena vőtab koer selle rolli enda kanda ja on stressis. Vőib ilmneda ka agressiivsust ja üliseksuaalsust, aga kindlasti on sellise omaniku koer sőnakuulmatu ja närviline. Enamus probleeme oleks olemata, kui inimene oskaks käituda nagu karjajuht.
Ebaloogilise käitumisega omanik. Kord on koerale mingi tegevus lubatud, teinekord keelatud. Ei saada aru, et koeral puudub selline loogiline mőtlemine, et täna ma ei tohi seda teha, aga mőni teine kord tohin. Koer on segaduses ja stressis. Sama kehtib ka karistamise kohta, kui koera karistatakse siis, kui ta enam ei taju seost vale käitumise ja tegevuse ning karistuse vahel.
Naiivne omanik. Tavaliselt inimene, kellel on elu esimene koer, selle asemel, et uurida koerte käitumist, őppida vői vestelda asjatundjatega, usub pimesi naabri, töökaaslaste jt antud soovitusi.
Koerale inimvőimeid juurde mőtlev omanik. Need on inimesed, kes arvavad, et koeral on vőime olla armukade, maksta kätte jms inimlikud omadused. Mőtlemine, et koer lömitab mu ees kui koju tulen, sest ta teab, et on pahandusega hakkama saanud, ei ole őige. Koer lömitab, sest ta teab, et koju jőudes käitub ta omanik ettearvamatult!
Koer, kes tundub olevat armukade, on tegelikult enda meelest karjajuht jne. Koer, keda arvatakse, et ta kättemaksuks pissib nt pererahva voodisse, ei tegele kättemaksmisega, vaid ta arvab/teab, et nii saab tähelepanu, on dominantne vői on tal muud pőhjused.
Lihtsalt koera omanik. Inimene, kes lihtsalt vőtab endale koera, et tal oleks koer. Müüdid – kui on oma maja, peab olema koer vms.Tal ei ole plaaniski koera őpetada vői tema eest hoolitseda (va toitmine). Koer elab kuskil toanurgas/ketis/őues oma elu, kord päevas visatakse toidukauss nina alla ja sellega koerapidamine piirdubki.
Selline koer igavleb, tal puuduvad vői on välja arenemata sotsiaalsed oskused, ta ei tea oma kohta siin ilmas, ta on stressis ja hakkab tihti destruktiivselt käituma.
Paljud seda tüüpi omanikud ei saa aru, et koeraga tuleb tegeleda, et koer ei őpi iseenesest, nad ei mőista koera sotsiaalseid vajadusi ning seejärel tunnevad viha, kui koer vői tema käitumine ei vasta nende ootustele. Selline tüüp loobub oma koerast kergekäeliselt. Ja kahjuks varem vői hiljem vőtab uue koera….
Allikas: Probleemsed koeraomanikud vs probleemsed koerad | Koer.ee
