Üks vastuolulisemaid teemasid on kindlasti see, kas koerale võib konti anda või mitte. Lahingut löövad tulised pooldajaid ja samaväärsed vastaseid. Et mitte pikalt aega raisata, räägime oma vaatenurga selle teema osas ka kohe sirgeks.
Oleme kõik näinud õudsaid pilte koertest, kelle kõhust on operatsiooniga eemaldatud kilode kaupa seedimata kondikilde. Piltidega käib koos hoiatus, et nii juhtub kõigi koertega, kellele konti antakse. Tavaliselt väga pikalt ei seletata, missugust konti sellele koerale antud on või miks niimoodi juhtunud on.
Meie anname oma koertele konte ja sellel on loomulikult omad nüansid.
Siinkohal tahakski nendest natuke täpsemalt rääkida.
ÕIGET TÜÜPI TOORE KONDI söömine on koerale kasulik mitmel põhjusel:
- puhastab hambaid katust ja aitab ära hoida hambakivi ning igemehaiguste teket,
- tugevdab ja arendab koera hambaid,
- kontides on märkimisväärselt suured ning hästi omastatavad kaltsiumi ja fosforivarud,
- kontide söömine tugevdab koera seedeelundite seinu ja seetõttu vähendab maokeeru riski,
- kondid sisaldavad kiudaineid ja omavad seetõttu koera organismi puhastavat toimet,
- närimine pakub koertele tegevust ja rõõmu
Enne aga kui koerale konti anda, peab olema päris kindel, et sinu koer ei ole nö ‘kugistaja’ tüüpi, kelle esimene reaktsioon on kont ilma närimata alla neelata. Selleks, et sotti saada, kuidas koer kondiga käitub, võiks talle esialgu siiski anda pisut suurema ja pehmema kondi (näiteks igasugu kaelakondid on selleks väga head). Turvalisuse mõttes võiks kont olla ka koera peast suurem, siis on kindel, et see ühekorraga alla ei mahu, vaid ta peab seda ikkagi närima hakkama : ).
Minu kõige suurem ehmatus oli, kui paarikuune Art neelas sekundi murdosaga ja ühes tükis alla oma esimese kanakaela (samal ajal kui tema õde äärmiselt viisakalt otsast näkitsema hakkas). Ausalt, sel hetkel oli mul ikka surmahirm. Kõik lõppes hästi ja ma tegin sellest oma järeldused: ta lihtsalt ei osanud veel konti närida ning kuna kanakael oli piisavalt väike, siis – lups – alla see läkski. Nüüd, suure koerana, ei lähe tal isegi kanakael enam ilma närimata alla, sest närimine on ju nii mõnus.
Missuguseid konte siis võiks koertele anda?
Meie anname oma koertele reeglina selliseid konte, mis nad suudavad tervenisti ära süüa.
Siia kuuluvad näiteks kõikvõimalikud lihaga krõmpskondid ja noorloomade kondid, mis ongi oma olemuselt pehmed. Väga head kondid on ka näiteks loomade kõrid (trahhead) ja sabad. Kaelakondid on reeglina mõnusad ajaviiteks ja meelelahutuseks. Pildil olevad noore talle sääre ja ribikondid on kah pigem meelelahutuseks, kuigi meie suured koerad suudavad need ka tervelt nahka pista.
Samuti on täiesti normaalne anda koerale TOOREID kana- ja muude lindude lihaga konte: näiteks tiivad, koivad, seljad, kaelad.
Kindlasti peaks vältima suurte loomade ja ulukite sääreluid, mis on enamasti kõvemad, kui koera hambad. Ennastunustavalt kondi kallal tööd tehes võib koer niimoodi tõesti oma hambad murda. Suurematele koertele on sellised kondid isegi ohtlikumad kuna väiksemad ei jaksa oma hambaid nii kõvasti konti suruda kui suured. Sama jutt käib suurte loomade ribikontide kohta – nad on lihtsalt liiga kõvad.
Põhjus, miks koerad selliseid suuri konte armastavad on kindlasti ka see, et need sisaldavad luuüdi, mis on põhimõtteliselt rasv ning koerale väga isuäratav. Loomulikult tahavad nad seda iga hinna eest kondist kätte saada kasvõi murtud hammaste hinnaga.
Samuti ei ole hea mõte osta koerale purustatud kondimassi. Valmis massi järgi on väga raske aru saada, mida see siiski sisaldab ning kuidas seda töödeldud on. Lisaks võib massis ikkagi sisalduda suuremaid konditükke, mis võivad koerale kahju teha.
Ettevaatus ei ole kunagi liiast
Nagu eelpoolgi öeldud, tuleks koeral lasta rahulikult kondisöömisega tutvuda. Päris alguses ei pruugi ta teada, mida kondiga peale hakata.
Koera kondiga üksi koju jätta ei ole hea mõte isegi siis, kui koer on kogenud kondinärija. Kindlam on sellel asjal siiski silma peal hoida.
Kui kont on juba liiga väikseks näritud või sellest on teravad killud lahti tulnud (see tähendab, et päris lõpuni koer seda konti siiski nagunii süüa ei saa), siis tuleks kont ettevaatuse mõttes koera käest ära võtta.
Vaatamata sellele, et kondid on koertele kasulikud mitmel erineval moel, ei peaks neid andma rohkem kui 2-3 korda nädalas. Vastasel juhul on kõhukinnisus garanteeritud.
Tiia Nõmm
