Hommikuti tööle kiirustavad koeraomanikud on tihti probleemi ees, et nende koerad võivad käia maha meeletult pika maa, enne kui nõustuvad oma häda tegema.
«Tee nüüd ometigi oma kaka ära!» nõuab koera omanik ja kirub, et see protseduur loomal nii kaua aega võtab.
Inimeste arvates on loogiline, et kui on häda, siis ei peaks keskenduma hommikuste ajalehtede lugemisele ehk teiste koerte märgistatud kohtade nuusutamisele ja samasse kohta oma teadete jätmisele.
Kui omanikule juba tundub, et väljaheite tegemiseks on sobilik koht leitud, hakkab koer ennast mõistusevastaselt edasi-tagasi keerutama – küll tagumik põõsa suunas, seejärel ninapidi põõsas.
Koerad ronivad ka kõrge lumehange otsa ja kui jalad seejuures keha raskuse all kohevast lumest läbi vajuvad, loobutakse tegevusest ning hakatakse uut kakamiseks sobivat kohta otsima.
Koerte jaoks on kakamiskoha valik palju teaduslikum tegevus kui inimestele näiteks sobiva söögikoha valik linnas. Selles tegevuses ei ole loomadel midagi juhuslikku ega hetkeemotsioonidest ajendatut.
Uuringute kohaselt otsivad koerad sobivat Maa-magnetvälja ning nad eelistavad teha oma väljaheiteid põhja-lõuna suunal. Miks see nii on, ei oska teadlased veel seletada.
Lisaks sobivale magnetväljale soovivad koerad võimalikult efektiivselt märgistada territooriumi. Kivi- või lumehunniku otsa ronimine ja sinna väljaheite tegemine annab võimaluse jätta juba kaugelt ära tuntava märgi.
Kolmas tegur koha otsimisel on turvalisus. Kui ümbruses on jalutamas mitmeid teisi koeri, soovitakse olla kindel, et keegi ei tule tähtsa tegevuse ajal tülitama ega ründama.
Teades seda, mida koer otsib, on kiirustaval koeraomanikul mõistlik suunduda sellesse paika, kus koer on endale mitmel korral leidnud koha kükitamiseks. Üheksal juhul kümnest see lähenemine töötab.
Loomulikult ei tohi ära unustada, et omaniku kohuseks on oma koera väljaheidete koristamine.
Aili Ohlau
