Inimestel kasutamiseks mõeldud valuvaigistid – ohutud ka lemmikloomadele? Vastuseks on kindel EI! Lemmikloomi ei tohi ravida inimestele mõeldud ravimitega enne loomaarstiga konsulteerimist.
Meeles tuleb pidada, et kõik liigid on erinevad ja ravim, mis kindlas annuses on ohutu inimestele, võib osutuda toksiliseks loomadele, kirjutab Ravimiamet. Isegi paljud veterinaarravimid, mis on näidustatud ühele kindlale loomaliigile, nt koertele, võivad ohtlikuks osutuda teisele liigile, nt kassidele. Lemmikloomad on meist enamasti palju väiksemad ja nende organismi biokeemilised protsessid on inimese omadest paljuski erinevad. Seda tuleb loomade ravimisel arvestada, sest vastasel juhul võib loom saada mürgistuse, mis väljendub enamasti seedetrakti häiretes (võivad tekkida haavandid, soole mulgustumine), maksa ja neerude kahjustumises, raskematel juhtudel võib esineda surmajuhtumeid.
Samuti on äärmiselt oluline oma koduses majapidamises olevad ravimid hoida mitte ainult lastele, vaid ka lemmikloomadele kättesaamatus kohas. Harvad pole juhtumid, kus lemmikloomad saavad ravimipurgi oma valdusesse ning mänguhoos mõne tableti ära närivad ja alla neelavad.
Järgnevalt anname ülevaate võimalikest ohtudest, mis kaasnevad, kui otsustame oma kasse või koeri inimestel sageli kasutatavate valuvaigistitega ise ravima hakata, olgu siis põhjuseks erinevad liigeseprobleemid (nt artriit) või muud seisundid, kui meile tundub, et loomal on valu.
Ibuprofeen
Tegemist on mittesteroidsete põletikuvastaste ainete rühma kuuluva ravimiga, mis oma põletikuvastase, valuvaigistava ja palavikku alandava toime tõttu leiab laialdast kasutamist humaanmeditsiinis.
Inimestel kasutamiseks on ibuprofeen käsimüügis saadaval tablettidena ja suukaudse suspensioonina. Ibuprofeeni sisaldavad ka paikseks valu leevendamiseks näidustatud kreemid ja geelid.
Ibuprofeeni manustamine lemmikloomadele on kahjuks levinud praktika, mis võib aga väga kurvalt lõppeda. Prognoos paranemiseks sõltub loomale antud ravimi kogusest, tekkinud kliiniliste tunnuste raskusastmest ja ravi osutamise kiirusest.
Kõige sagedasemad ibuprofeeni mürgistusele viitavad tunnused lemmikloomadel on seedetrakti ärritus, haavandid, verejooksud ja neerude kahjustus. Lisaks võib esineda kesknärvisüsteemi häireid, vererõhu langust, tasakaaluhäireid, südameprobleeme ja krampe. Ibuprofeen annuses 25-125 mg/kg põhjustab koertel oksendamist, kõhulahtisust, iiveldust, isutust ja valusid kõhupiirkonnas. Annus > 175 mg/kg võib lisaks eelpool nimetatud tunnustele põhjustada veriokset ja veriroed, janu suurenemist ja sagedast urineerimist. Annuse juures > 400 mg/kg võivad loomal tekkida krambid, tasakaaluhäired, kooma ning šokk. Ibuprofeeni annuse > 600 mg/kg juures esineb juba surmajuhtumeid.
Kassidele piisab ibuprofeeni mürgistuse tekkimiseks poole väiksemast toimeaine kogusest, võrreldes koertega.
Atsetüülsalitsüülhape (Aspirin)
Atsetüülsalitsüülhappel on valuvaigistav ja palavikku alandav toime. Tuntakse veel nn südameaspiriini, mida kasutatakse profülaktilisel eesmärgil südamehaiguste riski olemasolul. Inimestel kasutamiseks on aspiriin käsimüügis saadaval tablettidena.
On teada, et atsetüülsalitsüülhapet on kasutatud koertel lühiajaliselt ägeda valu leevendamiseks. Sellise kasutamise vastunäidustusteks on hüübimishäired, hiljutine operatsioon ja samaaegne teiste ravimite kasutamine (nt kortikosteroidid).
Koerad taluvad küll atsetüülsalitsüülhapet paremini kui kassid, kuid pikaajaline kasutamine võib viia maohaavandite tekkimiseni. Uuringud on näidanud, et madalates annustes põhjustas atsetüülsalitsüülhape mao limaskesta kahjustusi 50%-l koertest pärast kahepäevast manustamist.
Kasside puhul on oluline teada, et nende organismi eripärast tingituna eritub atsetüülsalitsüülhape nende kehast pikka aja vältel ja nad on selle aine toime suhtes seetõttu väga tundlikud. Annus 325 mg võib kassile olla juba surmav. Koertel võib pidada toksiliseks annuseks 400-500 mg/kg, millega võivad ilmnevad seedetraktihäired, kehatemperatuuri tõus, hingeldamine, krambid või kooma.
Atsetüülsalitsüülhappe mürgistust kassidel ja koertel iseloomustab tavaliselt depressioon, palavik, kiire ja sügav hingamine, krambid, maoärritus- ja haavandid, maksa kahjustus, hüübimishäired, kooma.
Salitsülaate on kasutatud juba antiikajast alates. Sünteesitud atsetüülsalitsüülhapet on müüdud maailmas alates 1899. aastast. Võiks eeldada, et tegemist on väga palju uuritud toimeainega, kuid selle kasutamine loomadel on siiski jäänud tagasihoidlikuks, sest kõrvaltoimete tekke risk tõuseb oluliselt, eelkõige pikemaajalisel kasutamisel (nt kroonilise haiguse valuravis).
Paratsetamool
Paratsetamoolil on valuvaigistav ja palavikku alandav toime.
Inimestel kasutamiseks on paratsetamool käsimüügis saadaval tablettidena, suukaudse suspensiooni või lahusena ja rektaalsuposiidina.
Paratsetamool on inimesele suhteliselt ohutu toimeaine. Inimestel kasutamiseks mõeldud paratsetamooli tabletis sisalduv toimeaine kogus põhjustab väiksematel lemmikloomadel tõsist mürgistust. Kassid on paratsetamooli suhtes tundlikumad kui koerad. Koertel on toksiliseks annuseks 50-100 mg/kg, kassidel aga juba alates 10 mg/kg.
Sagedasemad paratsetamooli mürgistusnähud koertel on iiveldus, oksendamine, isutus, valu kõhupiirkonnas, hingamise ja südametöö kiirenemine; suuremate annuste puhul ka methemoglobineemia (veri ei ole võimeline hapnikku kandma) ja surm. Kassidel väljendub paratsetamooli mürgistus depressiooni, oksendamise, kehatemperatuuri alanemise, hingamise pärssumise, tsüanoosi (naha ja limaskesta sinaka värvuse) ning näo ja käppade tursena. Kassidel põhjustab paratsetamool hemolüütilist aneemiat (vere punaliblede enneaegsest lagunemisest põhjustatud kehvveresust) ja surma.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et kasside jaoks ei ole olemas ohutut paratsetamooli annust – neil ei tohi paratsetamooli üldse kasutada.
Kokkuvõtteks
Koertele ja kassidele mõeldud ibuprofeeni, atsetüülsalitsüülhappe ja paratsetamooli preparaatidel müügilubasid ei ole.
Meeles tuleb pidada, et inimese ainevahetus erineb loomade omast, koer ei ole inimene ja kass ei ole koer. Enne ravimi manustamist oma lemmikloomale pea kindlasti nõu loomaarstiga. Eestis on kättesaadavad mitmed spetsiaalselt lemmikloomadel kasutamiseks mõeldud valuvaigistid.
Hoia ravimid laste ja loomade eest varjatud ja kättesaamatus kohas. Mürgistuse kahtlusel pöördu viivitamatult loomaarsti poole, sest aeg on Sinu lemmiku elu päästmisel määrava tähtsusega.
Silja Paavle
