Pole mõtet rääkida tapjatõugudest. Koera käitumine sõltub peremehest ja kasvatusest märksa rohkem kui geenidest.
Paari viimase nädala jooksul on meid tabanud teated rannas lapsi hammustavatest koertest, poes teist koera purenud koerast ja sellest, et oma lemmikut jalutanud proua olevat olnud sunnitud kaitseabinõuna relva kasutama ja teda ründava koera maha laskma. Koerte kollektiivne hulluksminek või marutaud? Viimase võime mängust välja jätta, sest Eesti on äsja kuulutatud marutaudivabaks maaks. Seega, kas tõesti võtab maad mingi üldine hullus? Keelata koerapidamine sootuks, kõigile suukorvid pähe, püsigu ainult oma aias ja korteris – sellised on olnud radikaalsemad vastukajad.
Vaataks seda asja nüüd veidi rahulikumalt. Hammustada saanu seisukohalt on asi muidugi kohutav, aga sellest hoolimata ei saa hakata üksikute intsidentide eest kõiki koeri karistama. Ka pole mõtet rääkida niinimetatud tapjatõugudest. Igas tõus leidub erandeid ja paraku sõltub koera käitumine peremehest ja kasvatusest oluliselt rohkem kui geenidest.
Tõugude keelamine ei aita
Teatud tõugude keelustamise või nende pidamise piiramisega tekitame olukorra, mis oleks võrreldav BMW-de keelamisega liikluses, sest nendega tehakse rohkem avariisid. Aga juba minu väide BMW-de kohta on vale, sest tegelikult ma statistikat ei tea. Sama lugu on koertega.
Inimesed ristivad kõik hammustavad lühikarvalised bullterjeriteks ja nõuavad häälekalt nende ärakeelamist. Tegelikult on klassikaline bullterjer väga inimsõbralik koer ja probleeme tekitab ainult tema läbisaamine teiste koertega, aga seda saab varajase sotsialiseerimisega kõrvaldada.
Tagasi autode juurde minnes: kui nüüd minu nõudmise peale BMW-d keelustatakse, siis ostab liiklushuligaanist rullnokk endale mõne teise margi, aga kahjuks ei kavatsegi muuta oma käitumist. Kas siin on BMW süüdi? Sama rullnokk suudab ka igasuguse koera untsu keerata.
Meil ei ole mõtet rääkida koertest, me peame rääkima peremeestest. Veel parem on mitte rääkida peremeestest, vaid peremeestega. Ja mitte siis, kui koer on juba olemas ja probleemseks muutunud, vaid enne koera võtmist.
Miks te koera võtsite?
Milleks meile üldse koer? Iga inimene ja pere, kes soovib endale lemmiklooma, peab endale selle küsimuse esitama. Ja vastus, et nad on niiiii… nunnud, ei ole mingi vastus.
„Milleks teile üldse koer?” peab küsima kasvataja, kellelt pere läheb kutsikat võtma. Peab küsima varjupaiga töötaja, kui tullakse koera hankima. Kui pere ei oska adekvaatselt vastata, siis neile koera ei anta. Mis siis, et on kange tahtmine raharull taskusse veeretada või varjupaigas uutele tulijatele ruumi teha. Igale suvalisele vastutulijale koera lihtsalt ei anta. Samuti nagu suvalist oskuste ja teadmisteta inimest ei lubata autorooli ning talle ei anta relvaluba.
Muidugi ei maksa hoogu minna ja hakata kohe tahtma, et kõik koerapidajad peaksid kohustuslikud kursused läbi tegema ja koerapidamise loa hankima. Iseenesest pole see paha mõte, aga taandub kontrolliorganite nõrkuse taha. Kes kontrollib ja vajaduse korral karistab? Paratamatult tekiks olukord, et suur hulk korralikke koerapidajaid hangiks loa, aga teised vilistaksid sellele ja probleemid ei kaoks ikka kuhugi. Nii kaua, kui pole piisavat kontrolli hulkuvate koerte üle ning ei kontrollita koerte registreerimist ja märgistamist, on igasugused karmimad abinõud mõttetud.
Miks te koera võtsite ja kuidas te kavatsete teda koolitada? Nii peaksid küsima ka loomaarstid, kes üldjuhul näevad pere lemmikut juba esimestel elukuudel, kui vaktsineerimas käiakse. Siis jõuab veel sotsialiseerimise ja kasvatusega palju ära teha, et kutsikast kasvaks ühiskonnakõlblik lemmikloom.
„Milleks teile koer ja kuidas te kavatsete temaga edasi elada?” peab küsima kohalik konstaabel, kui talle on teatatud, et koer ründas teist koera või inimest. Teemal „Meie tänavat terroriseerib suur (aga võibolla ka väike) koer” ei ole mõtet arutada foorumites. Lemmikloomapidamise reeglite rikkumise eest saab inimese vastutusele võtta, aga korrakaitsjad sekkuvad alles siis, kui neid teavitada. Igasugune koera rünnak peaks olema dokumenteeritud. Trahvid ja vastutustundetutel inimestel loomapidamise keelamine võiksid olla abinõud, mis aitaksid korra majja lüüa.
Koerahammustuste kohta on tehtud uuringuid mitmes riigis ja leitud, et neist ainult 20% toimub avalikus kohas ja 80% kodu ümbruses. Väga harva on tegemist tõelise agressiivsusega, pigem koera ja inimese vahelise arusaamatusega.
Inimesed, kes oskavad lugeda koerte kehakeelt ja näoilmeid, saavad palju harvem hammustada kui koerte mittetundjad, kes teevad sageli imelikke liigutusi ja annavad seega loomale valesid signaale. Sellega on seletatav ka tervisesportlaste, jalgratturite ja suusatajate ründamine. Kiiresti liikuv inimene (või teine loom) äratab koeras jahiinstinkti. Me nagu ütleksime: „Püüa mind kinni, aja taga!”
Koera omanik peab suutma sellist olukorda ette näha ja hoidma oma koera rihma otsas, kui ta käsklusele ei allu. Koera on täiesti võimalik õpetada potentsiaalsetesse jahiobjektidesse ükskõikselt suhtuma, aga seda tuleb alustada kohe (esimestel jalutuskäikudel), mitte oodata, kuni koer on juba jahtimisest maigu suhu saanud ja ennast nii-öelda üles keeranud.
Ka lapsi tuleb õpetada
Lapsed saavad hammustada, sest teevad ootamatuid ja koera jaoks veidraid liigutusi, on teadmatusest koerale haiget teinud või teda hirmutanud. Koerad, kellel pole lastega kokkupuuteid olnud, tavaliselt kardavad ja väldivad neid, kuid võivad nurka aetuna asendada hirmu agressiivsusega ja rünnata.
Jooksvad ja omavahel rüselevad lapsed tekitavad koeras soovi sekkuda ja kaasa mängida, aga vahel ka kord majja lüüa. Täiskasvanute (eriti muidugi koera omaniku) kohustus on sellised olukorrad ära hoida. Kui koer hammustab last, siis pole süüdi koer ega laps, vaid täiskasvanu.
Ühtlasi on selge, et mitte ainult koeri ei pea sotsialiseerima, vaid ka lastele tuleb õpetada, kuidas koera juuresolekul käituda: koerad ei ole kurjad, kuid võõrast koera ei minda ilma luba küsimata paitama, ootamatult koera ligidusse sattudes ei maksa hakata vehkima ega jooksma. Ja väga oluline: koeri ei tohi narrida. Seda lapsed kahjuks sageli teevad. Koolieelses eas lastele õpetab koeraga käitumist väga hästi arvutimäng „Sinikoer”, mis on saadaval loomakliinikutes ja raamatupoodides.
Suur hulk hammustamisi on põhjustatud koera argusest. Enamik koeri, keda meie peame agressiivseteks, sest nad lõrisevad ja hauguvad, on tegelikult arad ja püüavad niiviisi oma hirmu varjata. Selline koer ei ründa kunagi, kui on üksinda tänaval. Ta on selleks liiga ebakindel. Ta võib hammustada, kui on oma peremehe kõrval ja keegi möödub neist tema arvates liiga lähedalt. Ta võib hammustada ka kodutänaval päris oma värava ees, kui talle tundub, et ohustame teda ja põgenemistee puudub. Niisuguse koera omanik peab olema topelt ettevaatlik ja vajaduse korral liikuma ainult suukorviga koeraga. Koduaia ees võib hammustada ka koer, keda on enne aia tagant narritud ja kes ootamatult välja pääsedes hammustab keda tahes, kes seal parasjagu juhtub olema.
Üksinda liikuv lahtine koer üldjuhul inimest ei ründa, küll aga võib ohustada teist koera ja oma koera kaitstes saab hammustada ka inimene. Esiteks ei tohiks koerad vabalt ja iseseisvalt üldse liikudagi ja teiseks peab koeri kutsikapõlves sotsialiseerima, et nad suudaksid teistesse koertesse eelarvamusteta suhtuda ja neist rahulikult mööduda.
Kassidki peavad oskusi lihvima
Kuigi paljudele tundub, et kasside vaimsed ja füüsilised oskused on instinktiivsed, pole see siiski nii. Nagu inimestel, kes sünnivad suhtlemiseks vajaliku kõne- ja tajuaparaadiga, kuid peavad siiski kõnelema õppima, on ka kassidel vaja oma oskusi praktikaga lihvida. Nüüd on kahtluse alla seatud ka arvamus, et kassid õpivad ema ja teisi liigikaaslasi imiteerides. AnimalPlanet.com
Kutsikale tuleb jätta päeval puhkeaega
Sarnaselt väikeste lastega meeldib ka kutsikatele väga mängida ja harva ütlevad nad ära peremehe kutsest mängule. Kuid nagu inimlapsed, nii vajavad ka noored koerad kasvamiseks päevaund. Kui siesta vahele jätta ning koeral liiga pikalt ja intensiivselt mängida lasta, võib ta olla kogu ülejäänud päeva pahas tujus ja närviline. AnimalPlanet.com
Tiina Toomet
MTÜ Teie Loomakliinikud
