Tavaliselt igas vanuses lapsed armastavad koeri ja soovivad nendega tegeleda, mängida, taga ajada jne. Kuid, kui turvaline see on? Kas te teate, mida teha, kui koer kavatseb teid rünnata/hammustada? Kas oma kodukoer võib olla ka ohtlik ja miks see nii on?
Põhireegliks peaks olema, et kui laps või koer ei oska ohutult käituda, siis laps ei tohiks üldse koeraga koos olla. Kahjuks vägagi sageli on koerahammustuse põhjuseks lapsepoolne vale käitumine. Lastele peab õpetama austavat suhtumist kõikidesse elusolendisse. Koerad ümbritsevad meid igal pool, isegi laps, kelle kodus ei ole koera, peab teadma koertega käitumise põhitõdesid. See materjal püüab anda vastused põhilistele küsimustele selle kohta, kuidas käituda koertega nii, et viia võimalus, et laps saab koeraga mängides või suheldes kannatada minimaalseks ja õpetada lapsi ja ka täiskasvanuid koertega turvaliselt käituma. Koertega käitumist peab õpetama mitte ainult lastele, vaid eelkõige peavad selle endale selgeks tegema täiskasvanud ja siis saavad nad teadmisi edasi anda ka lastele.
Selle materjali kirjutamisel püüdsin ühendada enda teadmisi ja kogemusi tervisedenduses ja traumade ennetusest ning koertekasvatuses.
1. Miks koerad hammustavad?
Koerad võivad hammustada erinevatel põhjustel. Ei ole olemas koeratõugu ega koera, kes ei võiks hammustada. Ka väga väike koer võib hammustades, eriti lapsele, põhjustada tõsiseid vigastusi. Kõige sagedasemad olukorrad, mis suurendavad hammustamise riski on järgmised: Koer on halvasti sotsialiseeritud ja koolitamata.
Erilist tähelepanu peaks pöörama nende tõugude sotsialiseerimisele, mis on loomupoolest suurema domineerimissooviga ja agressiivsemad. Tavaliselt on sellised vanad tõud, keda on ajalooliselt kasutatud valve-ja kaitsekoertena, näiteks kaukaasia lambakoerad, kesk-aasia lambakoerad, mitmed mastifid. Laste suhtes võib erinevatel tõugudel olla erinev käitumine, on tõuge, kes on suured lastesõbrad, näiteks labradori retviiverid. Osa tõuge aga ei pruugi lastesse eriti soosivalt suhtuda, näiteks mõned terjerid. Mõnede autorite arvates (May, J, 2006) on kõige vähem lapsi sallivad tõud argentiina dogid, afganistani hurdad, salukid ja mõned mastifid. Sellega võib nõustuda või mitte, igal koeraomanikul on oma kogemus. Kindlasti määravaim on siiski kutsika kogemus suhtlemisel lapsega ja õige koolitus kutsikaeast ja ka lapsele koeraga õige käitumise õpetamine. Ükskõik kui sõbraliku tõu või koeraga on tegemist, ei tohiks väikest last kunagi ka oma koeraga jätta üksinda, seda eriti suurt kasvu koeraga. Suur koer võib lihtsalt joostes või mänguhoos lapsele viga teha.
Ei ole olemas koeratõugu ega koera, kes ei võiks hammustada.
On koeri, kelle kasvatusele ei ole piisavalt tähelepanu pööratud ja inimene ei ole koera jaoks nn “karjajuht”, sel juhul võib koer hakata kaitsma oma toitu. Söömise ajal koerale lähenedes võib ta inimest rünnata. Söövale koerale lähenedes tavaliselt inimene kummardab koera kohale, seepärast sageli selliste koerarünnakute korral saab kahjustada näo-ja kaelapiirkond. Lastele peaks õpetama, et igal juhul ei tohiks söövat koera segada. Koer võib kaitsta ka oma kohta või mänguasja. Paljud lapsed on saanud hammustada, kui on proovinud koeralt ära võtta oma mänguasja, mille koer on endale mängimiseks võtnud või talle antud.
Hirm
Koerte agressiivsuse üheks põhjuseks on hirm ja arg-agressiivne koer võib suure tõenäosusega teetud olukordades inimest rünnata. Koerad ei saa inimeste kombel väljendada enda ärevust või hirmu, sellises olukorras võib koer end kaitsta ja hammustada. Laps võib minna heade kavatsustega näiteks kallistama hirmunud koera, kuid selline lähenemine võib koera hirmu suurendada ja koer otsustab end kaitsta hammustades.
Haige või vigastatud koer
Koer, kes on haige ja tunneb end halvasti ei talu asju, mis tavaolukorras on olnud meeldivad. Koeral võivad olla valud (näiteks seoses vanusega), kuna aga koer ei saa seda inimese kombel sõnadega väljendada, siis enda kaitsmiseks võib koer hammustada.
Emane koer kutsikatega
Emane koer võib olla väga kaitsev oma kutsikate suhtes ja kaitsta neid ka oma pereliikmete eest. Sellise võimalusega peab arvestama ja kindlasti on vajalik lastele õpetada, et kutsikate koos olevale emasele koerale ei tohi ilma täiskasvanute või nende loata läheneda. Ka kutsikad võivad väikesele lapsele olla ohtlikud. Kutsikapõlve mängud on ohtlikud ka täiskasvanule, sest kutsikana ei ole veel piir mängu ja viga tegemise vahele välja arenenud.
Väsinud või ülesäratatud koer
Koeral, nagu ka igal inimesel on õigus rahulikult puhata ja magada ning teised peavad seda õigust austama. See on veel üks reegel, mis on vajalik lastele õpetada, et väsinud ja magavat koera ei tohi kunagi segada.
Mänguhoos koer
Koerad kasutavad oma suud hammustamiseks ja ka mängimiseks. Kunagi ei tohiks lubada kasutada juba kutsikal inimesega mängides oma suud. Väikese kutsika hambad on teravad, kuigi hammustus on nõrk. Täiskasvanud koera hambad ei ole enam teravad, kuid lõualuud on arenenud ja koer suudab väga tugevasti hammustada. Kutsikaga mängides, kui lubatakse inimest hammustada, siis koer võib teha seda mänguhoos ka täiskasvanuna. Mõnikord võib hammustus olla ka täiesti juhuslik ja mitte tingitud koera kurjusest. Ka lapsed sattuvad mängides mõnikord liiga hoogu, seda võivad teha ka koerad. Täiskasvanu peab alati selliseid mänge juhtima ja otsustama, millal lõpetada.
Stressis koer
Paraku ka koertemaailmas ei ole stress tundmatu. Nagu ka inimestel on stressitaluvus erinevatel koertel erinev. Korte stressi sagedaseks põhjuseks on igavus, pikk üksiolek, vähene vaimne koormus, mida püütakse omanike poolt kompenseerida füüsilise koormusega (“käime paar korda päevas jookseme, loobime aktiivselt palli, mängime sikutusmänge jms”).
Stressis koer võib olla ülinergiline, närviline ja reageerida kohati ootamatult, mis võib suurendada hammustamise riski. Mõnede kortel kombeks ebameeldivused endasse koguda ning kui tal ühel hetkel kops üle maksa läheb, siis võib ta teha mõne ettearvamatu sammu.
2. Müüdid ja faktid
Minu koer ei hammusta
Seda võib küllalt sageli kuulda koeraomanikult, kes jalutab oma koeraga ilma rihmata. Iga koer võib hammustada! Ja iga koer on kunagi hammustanud esimest korda! Igal koeral on teatud piirid, mida ta talub, ja kust alates ta otsustab end kaitsta. Koerapoolne rünnak võib olla tingitud nii agressiivsusest kui hirmust ning teatud asjaoludel on sellise käitumise risk suurem. Osadel koertel on kindlasti kõrgem tolerants tingituna pärilikkusest ja omaniku poolsest sotsialiseerimisest ja õigest koolitusest. Väga sageli koer võib hammustada last lihtsalt mänguhoos.
On olemas ohutud ja ohtlikud tõud
Ei ole olemas 100% ohutut tõugu. Väga sageli arvatakse, et osa tõuge on väga sõbralikud ja nad ei hammusta kunagi. Ja vastupidi osade tõugude suhtes on eelarvamused. Näiteks õigesti kasvatatud ja sotsialiseeritud kaukaasia lambakoer võib olla lapsele ohtum kui kasvatamata ja halbades oludes elav kuldne retviiver. Ainult seetõttu, et koer on armas ja sõbraliku olemisega, ei tähenda, et ta on ohutu. Ainult seetõttu, et koer on suur ja karmi käitumisega, ei tähenda, et ta on ohtlik. Lapsega on kasulik käia koeranäitustel, näidata erinevaid tõuge ja õpetada lapsele koeraga käitumist.
Minu koer on nii väike, ta ei ole veel ohtlik
Ainult seetõttu, et koer on armas ja sõbraliku olemisega, ei tähenda, et ta on ohutu.
Sellel teemal oli juba juttu eelmise väite juures. Hea oleks, aga siiski rõhutada, et eriti sageli väikeste kora tõugude omanikud on veidi hoolimatud ja arvavad, et nii väike koer ei saa viga teha. Võib-olla tõesti ta ei ole ka kunagi kedagi enne hammustanud. Kuid kahjuks see ei tähenda, et halbade asjaolude kokkusattumisel koer võib seda ikkagi teha.
Meie naabrite koer on nii sõbralik, et temale võib läheneda igal ajal
Tavaliselt on koerad väga territoriaalsed, osadel tõugudel on eriti tugevalt välja arenenud territooriumi kaitseinstinktid. See on tore, kui naabri koer on sõbralik, kuid koer võib käituda hoopis teistmoodi, kui ta on õues üksinda. Oma peremehe juuresolekul ja nähes, et peremees on rahulik ja käitub sõbralikult on ka koer sageli samasugune. Üksinda olles, aga võib koer otsustada, et temale lähenedes ohustate tema kodu ja ta võib tõenäoliselt isegi hammustada. Lastele peab kindlasti õpetama, et ka tuttavale ja sõbralikule naabrikoerale ei tohi läheneda, kui peremeest ei ole juures.
Kindlasti ei tohiks ka naljatamisi kuidagi ärritada aia sees või ketis olevat koera, koera visata lumepalli või kiviga. Ärritunud koer võib otsustada üle aia hüpata ja rünnata, või teeb seda kunagi teinekord temale sobivas olukorras. Kindlasti ei tohi minna läbi aia koera silitama.
Ma võin läheneda oma koerale igal ajal
See peaks kindlasti niimoodi olema, kui koer on õigesti kasvatatud ja koolitatud. Peremees võib vajadusel läheneda söövale koerale, võtta talt suust näiteks ka toidupala, kui see on mingil põhjusel vajalik. Loomulikult peab koer lubama peremehel teha kõik vajalikud protseduurid (küünte-lõikamine, kammimine, hammaste kontroll jne). Kuid koer ei pruugi sama salliv olla laste suhtes. Siin peab igas konkreetses olukorras otsustama ja koos reeglid kokku leppima, mida laps võib koeraga teha ja mida mitte. Mõni koer võib stoilise rahuga taluda, kui väikelaps astub saba peale või isegi sikutab sabast. Teine koer ei pruugi seda taluda. Väikelastel võib lubada koeraga suhelda ainult täiskasvanu juuresolekul.
Koertele meeldib kui neid kallistada ja silitada pea pealt
Koerale ei tohi läheneda kunagi selja tagant, tee seda kas eestpoolt või küljelt. Ei ole hea võõrale koerale otsa vaadata, kuid peab jälgima koera käitumist ja kehakeelt. Mõnedele koertele ei meeldi, kui neile otsa vaadatakse või lähenetakse kiiresti ja sirutatakse käsi ning püütakse pea pealt paitada. Kõigepealt siruta aeglase liigutuse koera suunas rusikas käsi ja luba tal nuusutada, siis võid paitada lõua alt ja pea küljelt.
Mitte kunagi ei tohiks minna paitama ega läheneda võõrale koerale ilma omaniku loata.
3. Kuidas käituda, kui näed lahtist koera?
Kui näete enda suunas jooksvat lahtist koera, siis sellises olukorras on käitumise reeglid, mida peavad jälgima ohutuse huvides nii lapsed kui täiskasvanud.
I reegel Jää seisma, ära kunagi jookse koera eest ära
Koer jookseb alati kiiremini! Eest ära jooksmine võib soodustada koeral tagaajamisinstinkti ja koer hammustab suurema tõenäosusega.
Samuti ei tohiks jalgrattaga sõites koera eest ära kihutada. Tule ratta pealt maha ja jää rahulikult seisma.
II reegel Jää seisma, mängi “puud”
See tähendab jää rahulikult seisma, ära karju ega vehi kätega, ära püüa koera maast võetud kiviga visata.
Seisa jalad koos, käed võivad olla rahulikult keha kõrval, veel parem kui on aga ees sõrmsoengus, vaata maha, kuid jälgi kindlasti koera käitumist ja kehakeelt. Koerale ei tohi otsa vaadata. Liikumatu objekt on sageli koera jaoks ebahuvitav ja tundub ohutum.
III reegel “Ole kilpkonn”
Kui oht, et koer kavatseb hammustada on väga suur, siis on parim moodus ennast kaitsta, võtta nn “kilpkonna” asend. See tähendab, et kükita maha, toeta küünarnukkidega põlvedele ja pane käed sõrmsoengus kaelale. Pea suru põlvede peale. See asend ei kaitse agressiivse koera eest. Kuid juhul kui koer tõesti otsustab hammustada, siis selels asendis saame kaitsta neid kehaosa, mille hammustamine on kõige ohtlikum (nägu, kael). Selles asendis on koeral ka raske haarata käest või jalast. Nüüd selles asendis olles on juba mõistlik kõvasti appi hüüda. Selle reegli õpetamine lastele on vajalik, kuid kindlasti ei tohiks sellega lapsi hirmutada.
Marge Grauberg “Lapse turvalisuse aabits: ohud looduses”, Jõhvi, 2009
