Tallinnas Nõmme loodusmajas õpetajana töötav Lada Mehikas on suure kogemustepagasiga, sest koeri on naine pidanud 40 aastat ning oma kennel Karjapeni on olnud tal 15 aastat.
Praegu on naisel kodus viis koera: maremma-abruzzi lambakoer, kaks austraalia karjakoera, väike rabandi grifoon ning lapi porokoer. Maremma esindab karjavalvekoeri, kes elavad koos karjaga, seda kaitstes.
Mehikas selgitab, et karjavalvekoerad ja karjaajajad koerad on mõlemad tööloomad, kel võib tekkida linnakontekstis erinevaid probleeme. Kaitse-valvekoerad vajavad suurt territooriumi, sest kümnete põlvkondade viisi on seda neile pakutud. «Nende jaoks ei ole aed piir, ka kogu kvartal või osa metsast, kus nad jalutamas käivad, võetakse enda omaks,» selgitab Mehikas. See, kas koerad asuvad «oma territooriumi» kaitsma või lubavad seal ka kõigil teistel liikuda, sõltub omanikust ning sellest, kui hästi suudab ta oma lemmikule selgeks teha inimühiskonna käitumisreegleid. «Nende tõugude probleemid tekivad, kui valvekoerad võtavad endale liiga suure territooriumi valvata ja karjaajajad koerad kipuvad vahel ka inimesi ajama,» sõnab Mehikas.
«Tihti öeldakse, et koer on kuri. See pole päris nii, et koer lihtsalt on kellegi peale hirmus tige ja tahab kedagi ära süüa. Enamasti on probleem selles, et inimene pole oma koera õigel ajal õpetanud ega suuda koera õigel hetkel keelata. Teisalt see inimene, kes satub koeraga konflikti, ei saa aru, mida koer mõtleb ja ütleb,» selgitab Mehikas, lisades, et rünnakuks nimetab tavainimene tihti ka seda, kui koer inimest lihtsalt pingeliselt vaatab ja uriseb. Nii annab loom märku, et talle ei meeldi see, mida inimene teeb või ta ei saa sellest hästi aru ja see teeb teda murelikuks. «Kui koer ei saa uriseda, siis on pahasti, sest koeral peab olema võimalus teada anda, mis ta arvab. Näiteks kui sina, võõras inimene, oled minu territooriumil, siis ma peangi sulle ütlema, et mulle ei meeldi, et sa siin oled, aga kasvatatud koerana ma ootan, et minu inimene tuleks mulle appi ja ütleks, mida edasi teha,» selgitab Mehikas koerte mõtteid.
Koer läheb peremehe nägu?
Mehikas sõnab, et ütlus, justkui koer läheks oma peremehe nägu, ei olegi päris vale. Kurja koera omanik on ise, kas teadlikult või teadmata, soosinud koera negatiivset käitumist. Mõnele inimesele meeldib lausa uhkustada, et tema koer ei lase talle kedagi ligi. «Koera keeles tähendaks see umbes järgmist: minu inimene on nõrk, ta ei saa hakkama ja ma pean ise tema eest otsustama,» sõnab Mehikas.
Kuidas käituda, kui vastu tuleb kuri koer?
Mehikas õpetab, et kõige õigem on, kui koerale võimalikult vähe tähelepanu pöörata, tema poole külg keerata ja näida ise võimalikult ükskõikne. «Enamik «kurje» koeri ütleb vaid, et see kohtumine ei meeldi mulle. Kui inimene pöördub rahulikult kõrvale, annab ta mõista, et mulle ka mitte, aga me ei tülita teineteist,» selgitab Mehikas, lisades, et igasugune rabelemine, jooksmine ja häälitsused on koera jaoks provokatsioon, mida loom ei pruugi võtta isegi mitte rünnakuna, vaid hoopis põneva mänguna ja inimest ennast saagina.
Jooksjatel tasub vaenuliku koera lähenedes seisma jääda ning loomast mitte välja teha. «On mõistlik oodata, kuni koer edasi läheb,» selgitab Mehikas.
Koera võttes tuleb uurida, milleks tõug on aretatud
Jüri Alliku arvamust, justkui peaks vältima dobermanne, bullterjereid ja rotveilereid, Mehikas konkreetselt ümber ei lükka, vaid tõdeb, neil koertel tekib agressioon kergemini. «Kui võtta koju koer, tuleb mõelda, mis otstarbeks see tõug kunagi aretati. On inimesi, kes ütlevad: koer on koer ja igast koerast saab kasvatada seda või teist. Põhimõtteliselt küll, aga igast koerast saab seda või teist kasvatada vaid oskaja inimene,» selgitab Mehikas, öeldes, et see, kes ei oska, peaks valima nende tõugude vahel, kes on leebemad ja sobivad elama kitsamale territooriumile. «On tõuge, kes võivad olla algaja koeraomaniku käes ohtlikud. On ka tõuge, keda on võimalik dresseerida tapvaks relvaks,» tõdeb Mehikas.
Mehikas paneb südamele, et inimesed, kes on nõuks võtnud koju kutsikas tuua, peavad esmalt tutvuma väljavalitud tõu ajalooga ja teada saama, milleks tõug on aretatud. Siis tuleks tutvuda ema ja pesakonnaga ning uurida, missuguse iseloomu ja temperamendiga nad on. Kui pesakonna isa elab samas riigis, siis võimalusel külastada ka teda. Need tegevused võtavad mitmeid päevi, aga seda pole palju, arvestades, et koer võetakse ju paljudeks aastateks.
Mis saab kurja koeraga?
Kui omanik on avastanud oma lemmiku juures arusaamatut negatiivset käitumist, tasub Mehikase sõnul kiirelt pöörduda koertekoolitaja poole. «Kodukoertele keskendunud koolitajaid on vähem,» tõdeb Mehikas, lisades, et paljud koolitajad töötavad meelsamini potentsiaalsete perspektiivsete sportkoertega. On oluline, et valitud treener sobiks nii koera kui tema peremehega, sest koolitust vajavad mõlemad. «Võib minna aega, kuni leitakse õige treener, keda usaldab nii omanik kui koer» paneb Mehikas südamele.
Väga oluline roll on kindlasti ka kasvatajal, kes vastutab iga kutsika eest, kes tema perest välja kasvab. «Kui kutsika peremehel tekib mis tahes probleem, peaks kasvataja suutma aidata seda lahendada, sest tema on valdkonnas rohkem kodus. Tema peaks aitama leida treeneri, kellega koos saaks pere oma muredest jagu,» julgustab Mehikas kasvatajate poole pöörduma ning pannes südamele, et koera õpetamine on pikaajaline protsess. «Viga teha on võimalik üheainsa hetkega, aga pärast võib selle vea parandamine võtta aastaid.»
Mehikas tõdeb, et enamasti pole tegemist koera kurjusega, vaid on koer, kes on saanud negatiivse kogemuse ja edaspidiste negatiivsete olukordade vältimiseks hakkab käituma vastavalt oma äranägemisele, mis omakorda ei pruugi inimestele sobida. Naine tõdeb, et suurel osal juhtudes saab koera käitumist muuta meile soovitavas suunas. Mõnikord, väga rasketel juhtudel, on vaja appi võtta ka medikamendid. Vastutustundlik koolitaja saadab käitumisprobleemidega tema juurde tulnud koeraomaniku kõigepealt loomaarsti vastuvõtule,» selgitab Mehikas, täpsustades, et paljud käitumisprobleemid saavad alguse mõnest haigusest, sellest, et koeral on valus või ebamugav.
Kas Eesti koerad on kurjad?
«Eesti inimesed suhtuvad koera kasvatamisse tunduvalt lõdvema randmega kui näiteks inimesed Soomes, Rootsis, Saksamaal või Austrias,» selgitab Mehikas, täpsustades, et võrreldes Eestiga võivad tõesti koerad Euroopa maades leebemad olla. Naine toob näite Austriast, kus päris pisike tüdruk seisis oma kutsikaga ristmikul punase fooritule taga, samal ajal lemmikule rääkides, et koos tuleb oodata lubavat foorituld ning senikaua peab rahulikult istuma ja alles siis võib üle tee minna. Teineteise vastu agressiooni üles näitavad kutsikad rahustatakse seal kohe maha, andes loomale rahulikult ja kindlalt mõista, et nii ei sobi ning üksteise vastu tuleb olla salliv. «Üleüldine suhtumine elavasse on teistsugune. Rootsis jookseb 30 koera jalutusplatsil lahtiselt ringi, nad püsivad omaniku läheduses ja midagi ei juhtu – keegi ei söö teisi koeri, keegi ei söö teisi inimesi,» kirjeldab Mehikas, tõdedes, et alati on erandeid, aga probleemidega tegeldakse kohe nende ilmnemisel.
Mehikas kutsub üles koertega tegelevaid inimesi käima ringi lahtiste silmadega ja aitama algajaid koeraomanikke, kes tihti ise arugi ei saa, et nende koeral on probleem tulemas või juba olemas. Julgustama neid mitte jääma oma muredega üksi, vaid abi otsima. Anda nõu, kuidas väikesest peale kutsikat kasvatada nii, et temast sirguks viisakas ja tubli koer.
Kerttu-Kadi Vanamb
