Loomade lõikusi tehti juba Vanas Roomas, alles viimasel paarikümnel aastal on need enamikus Euroopa riikides keelatud.
Kikkis kõrvadega bokser või sabata rotveiler on tänavapildis nüüdseks haruldus. Mõnikord kohtab veel kõrvalõikuse läbinud dobermanne, keskaasia lambakoeri ning eri tõugu võitluskoeri, kuid üldiselt on kired loomade ilulõikuste ümber vaibunud. Kui Eestis 2000. aastal loomade kosmeetilised operatsioonid keelustanud loomakaitseseadus vastu võeti, oli aga poleemikat palju. Kardeti terviseprobleeme – sabavigastusi ja kõrvapõletikke – ning püüti seadusest igat moodi kõrvale hiilida. Opereeritud kutsikate toomine Venemaalt ja Ameerikast oli igati legaalne. Lätis keelustati operatsioonid samal ajal kui siin, kuid levisid kuulujutud, et just naabermaal on võimalik lõikusi teha. Lätlased omakorda väitsid, et opereerivad kutsikaid Eestis.
Miks aga üldse on inimesed hakanud kirurgiliselt oma loomade välimust muutma? Vanas Roomas arvati näiteks, et looma saba on süüdi marutaudi levikus. Esimesel sajandil pKr elanud teadus- ja kirjamees Lucius Junius Moderatus Columella propageeris 40-päevaste kutsikate sabade amputeerimist, sest sabas pidavat pesitsema ussid, mis tekitavad marutaudi.
Hiljem, kui koeri kasutati üha rohkem põllu- ja metsatöödel, avastati, et igasugused ogad, oksad, heinakõrred ja seemned jäävad kinni saba karvadesse ning kui neid õigel ajal ei eemaldata, võib tekkida põletik. Kui koer sellise sabaga ka toiduainete läheduses vehkis, leidiski primitiivne vanaaja inimene, et saba puhastamise asemel on lihtsam pidada sabata koera.
Terjeritel, kes olid algul aretatud rotipüüdjateks, polnud saba sellepärast, et rott ei saaks neid sellest hammustada. Mõnel tõul, nagu bostoni terjer, on rotihirm ilmselt nii suur, et selle tõu esindajad sünnivadki tömpsabaga või sabatult. See mõte tugineb prantsuse teadlase Jean Lamarcki teooriale, et loomad püüdlevad nende omaduste poole, mis aitavad neil ellu jääda. Seega lõigatud sabadega koerte kutsikad üritavad kõigest hingest oma vanemate sarnaseks saada.
Urukoertel arvati saba segavat rebasejahti ja urus liikumist. Samal ajal on imelik, et nii mitmedki tõud, keda saba oleks võinud samuti tööl segada, näiteks setterid ja kollid, on suutnud selle säilitada.
Lontkõrv ei hirmuta
Valvekoerad tundusid teravate püstkõrvadega ohtlikumad, tigedamad ja valvsamad. Eks lontkõrv ole ikka lontkõrv – näeb välja nagu kutsikas ega hirmuta kedagi. Arvati ka, et väiksem kõrv ei meelita nii palju parasiite ligi ja rottidel on keerulisem seda hammustada.
Inglismaal koguti pikka aega koeramaksu, millest olid vabastatud töökoerte omanikud, mistõttu paljud lasid oma loomade saba ära opereerida. See maks kaotati aastal 1796, aga lõikamise ehk kupeerimise komme jäi ning kui 19. sajandil hakati korraldama koertenäitusi, kinnistusid need standardid veelgi.
20. sajandiks oli teatud tõugudest tekkinud konkreetne ettekujutus ja neid ei suudetud teistsugusena ette kujutadagi. Suhtumine muutus alles 1980- ja 1990-ndatel, kui häält hakkasid tõstma loomakaitseorganisatsioonid ja loomaarstidki ei soovinud enam mõttetuid operatsioone teha.
Üle kahekümne aasta küttis loomade lõikuste teema kirgi nii koerafoorumites kui ka poliitikute tagatubades. Kupeerimisvastaseid on süüdistatud loomadele kannatuste põhjustamises, sest „ajalooliselt lühikesed kõrvad ja sabad” saavad kergesti viga, kui nad lõikamata jätta, ja seetõttu ongi arukam see protseduur juba kutsikana ära teha, kui hakata täiskasvanul kõrvu või saba amputeerima.
Tehtud mitu uuringut
Norras, Taanis, Rootsis ja Šotimaal tehtud uuringud on seevastu näidanud, et sabavigastuste arv ei ole pikasabaliste hulgas sugugi suurem. Pigem vigastavad oma sabu dogid, dalmaatslased ja saksa lambakoerad, kelle sabasid pole aga kunagi lõigatudki.
Taanis 1996. aastal tehtud uuringus, mis hõlmas kümmet kliinikut ja 56 000 koera, leiti, et pole vahet, kas sabatrauma saanud koer on ajalooliselt lõikamata sabaga tõust või selline, kellel vanasti saba eemaldati. Sabatraumasid oli kokku 26 ehk 0,037% kõigist juhtumitest.
Samamoodi ei ole suudetud tuvastada seost kõrvade lõikamata jätmise ja kõrvapõletike vahel. Seose korral oleks põletiku saaja kandidaat number üks kokkerspanjel. Eriti kui selle tõu jahikoera mineviku peale mõelda, tundub imelik, et tema saba segas tööd ja kupeeriti, aga mööda maad lohisevate kõrvadega polnud mingit probleemi. Kokkerspanjeli järel hõivab kõrvahaigete edetabelis koha number kaks püstkõrvadega saksa lambakoer.
Euroopas ei ole enam palju riike, kus lõikused oleksid lubatud. Mõnes riigis on keelustamine toimunud valutumalt, teises skandaalidega. Inglismaal oli kõrvalõikuste ärakeelamine aastaid tagasi rahulikult alla neelatud, kuni nn sabade seadus keerutas uuesti palju kära üles. Skandinaavia maad on lõikuseteema peaaegu unustanud. Kõik Eesti naaberriigid peale Venemaa on need protseduurid keelustanud.
Mulle tegelikult meeldisid dobermanni, dogi ja bokseri nooljad kõrvad ning puudli ja spanjeli töntsakas sabajupp. Kuid ainult teoreetiliselt.
Loomaarstina tean, kui mõttetud need operatsioonid on, ning kui meenutan, missugustes tingimustes ja mis narkoosiga neid omal ajal tehti, siis tulevad mulle hirmujudinad peale. Hea, et neid lõikusi enam ei tehta ja loomadele asjatuid kannatusi ei põhjustata. Kes ikka väga tahab endale lõigatud koera, peab selle üsna kaugelt piiri tagant tooma või sinna operatsioonile sõitma. Aga kas see on ka seda vaeva väärt?
TASUB TEADA
Lõikuste keelustamine
- Algust tegid norrakad. Neil kehtib lõikusekeeld juba aastast 1987. Järgnesid Rootsi ja Šveits aastal 1988, Küpros ja Luksemburg 1991, Soome 1996 ja Saksamaa 1998.
- Islandil ja Hollandis keelati lõikused 2001. aastal, Slovakkias, Tšehhis ja Ungaris 2003 ja Belgias 2006.
- Inglismaal võis kuni aastani 1993 iga vähemalt 18-aastane piisavalt julge ja ettevõtlik kodanik ise oma koeral saba ära lõigata. Hiljem tohtis seda teha vaid veterinaaride juures ja 2007. aasta kevadel keelati lõikamine sootuks.
- Euroopa lemmikloomade kaitse konventsioonile on alla kirjutanud enamik Euroopa riike.
- Euroopa väikeloomaarstide assotsiatsioonide föderatsioon on vastu võtnud ühise seisukoha kosmeetiliste operatsioonide suhtes.
- Maailma väikeloomaarstide ühendus on omakorda loonud lemmikloomade kaitse konventsiooni, mis samuti taunib „ilulõikusi”. Sellega on ühinenud ja kupeerimise osaliselt või täielikult keelustanud enamik Euroopa riike, Austraalia, Argentina, Brasiilia, Kanada, Hongkong, Jaapan, Malaisia, Uus-Meremaa, Iisrael, Uruguay jt.
Tiina Toomet
MTÜ Teie Loomakliinikud
