Kuri koer, kes ähvardab hammustada nii postiljoni kui pereliikmeid, on sunnitud oma elupäevad tihti keti otsas veetma. Miks võib neljajalgsest sõbrast vahel saada agressiivne ja kontrollimatu elukas?
Kenno loomakliiniku arst Aivi Org räägib, et uuringute põhjal on umbes 20 protsendil koertest umbusklik iseloom geneetiliselt omane. Selliste tõugude hulka kuuluvad valvekoerteks aretatud tõud nagu rotveilerid, napoli mastifid, bokserid, dobermannid, saksa, kaukaasia ja vene lambakoerad.
“Üldjuhul on nende tõugude eelistajad lemmiku kangest iseloomust teadlikud ja valmis rohkem koeraga tegelema,” ütleb Org. “Kogenud koerakasvataja käes on sellised vihased tõud enamasti siiski hästi koolitatud ja kuulekad. Kui nendega ei tegeldaks, oleksid paljud valvekoerad väga kurjad ja veedaksid oma päevi ketis.”
80 protsenti koerte tigedusest tuleneb sotsiaalsetest põhjustest: koer hakkab ise ennast kodus karja juhiks pidama ja otsustama, kellele parajasti tarvis koht kätte näidata. Ka sisemiselt arad ja ebakindlad koerad kardavad võimalikku rünnakut ning hammustavad igaks juhuks esimesena.
Kõige suuremad tigedikud on Orgi sõnutsi pisikesed ärahellitatud pupsikud nagu chihuahua’d, toiterjerid, bolonkad ja ameerika kokkerspanjelid.
“Koer ei sünni karja juhiks, vaid lihtliikmeks,” selgitab Aivi Org. “Peremees ise oma oskamatu käitumisega annab loomale võimaluse tõusta kõrgemale positsioonile, aga nõrgema loomuga koerale hakkab võim pähe ja ta võib agressiivseks muutuda.”
Nõrgad närvid
Pärnu piirkondliku koerakasvatajate klubi esimees Villu Nael ütleb, et enamasti on koera tigeduses süüdi valed kasvatusmeetodid. “Juba koera võttes peab tulevane omanik endale selgeks tegema, et peale meelehea toob uus pereliige endaga kaasa olulised kohustused,” räägib Nael.
Aivi Org paneb inimestel südamele, et koera ei võetaks peresse eufooriahoos. “Koerapidamine nõuab kannatust, koolitused raha ja aega ning vaja on kogu pere toetust. Tihti ei mõisteta, et loomaga on vaja eriti kutsikaeas palju tegelda,” hoiatab Org.
Kogenud koerapidajad kinnitavad, et korraliku ja viisaka koera käitumisele pannakse alus juba kutsikaeas sotsialiseerimiskoolitusel, kus õpitakse alluma peremehe lihtsatele korraldustele, jääma rahulikuks rahvarikkas kohas ja teiste koertega kohtumisel.
“Jalutage oma koeraga palju, laske tal suhelda nii teiste koerte kui inimestega, võtke teda kaasa igale poole, kuhu vähegi lubatakse, et ta õpiks igas situatsioonis viisakalt käituma,” soovitab Org.
Kui koer satub ärevusse näiteks müriseva traktori või kisavate laste pärast, tuleks ta rahulikult enda kõrvale istuma panna ja olukorda tutvustada. Hea käitumine tuleb tasapisi igapäevareeglite ja kiituse kaudu. Koera motiveerivad tubli olema koeramaiused, küljele või rinnale patsutamine ja kindlasti mäng.
Koera kuulekusele sundimist karistamise ja peksuga ei pea Aivi Org ja Villu Nael õigeks.
“Vaevalt te oma last esimesse klassi saates talle kohe kõva keretäie annate, et ta hästi õppima hakkaks ja kuulekas oleks. Ta lihtsalt ei taha siis enam kooli minna,” piltlikustab Nael. “See käsi, mis toidab, ei löö, ja seda ka ei hammustata.”
Jonnakad kutsikad ja aiavalvurid
Kutsikale tuleb kehtestada reeglid nagu väikestele lastelegi, nendest peaksid kõik pereliikmed kinni pidama ja igale jonnile mitte järele andma. Koer ei peaks käima diivanil, rebima jalutuskäigul rihma ega norima laua äärest maiustusi.
“Koerale antakse süüa alati pärast pererahvast,” seletab Org. “Loom ei nuru laua ääres toitu nälja pärast, vaid see on tema viis inimeste üle võimu võtta: ma küsin süüa ja ma saan ka.”
Haukudes külalistele vastu tormav kutsikas pole veel tulevane kurjam, vaid lapselikult õhinas: ma nägin või kuulsin midagi uut, tulge nüüd kõik vaatama ja öelge, kuidas sellesse suhtuda. Kui peremehele selline käitumine ei meeldi, tuleb koera vastavalt õpetada.
“Haukumise äraharjutamine on raske, sest see on koera loomulik tegevus,” tõdeb Org. “Siiski saab noorele koerale õpetada, et väravast siseneja peale haugatab ta vaid mõne korra ja jääb ootama, mida peremees asjast arvab.”
Kui soovitakse koera pidada aiavalvurina, tuleb looma selleks koolitada. Hästikasvatatud koer oskab oma ala valvata isegi keti või aiata. Samuti teab ta, kes võivad aeda tulla ja kuidas nendega käituda.
On koeri, kes lubavad küll võõra oma territoorimile, kuid peremehe loata ei lase sealt lahkuda. “Kodus tuleb peremees oma külalist alati uksele saatma, sestap leiab koergi, et aiast ilma peremeheta välja minna pole lubatud,” muigab Nael.
Õnnetud ketikoerad
Aivi Org leiab, et tihti ei viitsi omanikud üleannetu koera ebameeldivate käitumishäirete kallal tööd teha, löövad kergesti käega ja panevad looma ketti.
Kettipanek on tihti mugavam kui koerale korraliku aia tegemine, ja sellega loodetakse lahendada nii hulkumise kui tigeduse probleeme.
Loomaarst teab, et pidev ketispidamine ruineerib koera. “Kui tugev karjajuht paneb koera vahel harva kinni, näiteks külaliste saabudes või jooksuajal kaitseks tema enda instinktide eest, siis on see aktsepteeritav. Aga lubamatu on looma ketis või aias hoida seitse päeva nädalas ja hommikust õhtuni,” hoiatab Org.
“Katsuge ise kas või kuu aega elada kitsukeses toas ilma suhtlemise, tegevuse ja liikumiseta! Nõrgema iseloomuga koera võib see viia hullumiseni, hävitada looma vaimu nii, et nende keha ütleb üles ja nad hääbuvad vaikselt keti otsas. Osa koeri võib jälle minna väga kurjaks ja rünnata igaüht.”
Ketti rebiv loom vigastab kaela ja hullematel juhtudel võib kaelarihm isegi liha sisse kasvada.
Täiskasvanud koera tigedat iseloomu leevendada on väga raske. Teenistus- ja võitluskoerteks aretatud tõugudel on soodumus agressiivsuseks suurem, kuid hoolsalt tööd tehes saab seda kontrolli all hoida. Koerad õpivad oma raevu küll talitsema nagu inimesed, aga äkilist iseloomu päriselt välja juurida ei saa, risk jääb püsima.
Orgi sõnutsi tuleb harva ette alfa-isaseid koeri, kes on loomult nii kurjad, et oskamatu peremees on sunnitud looma magama panema. Kui koer ei sobitu karja, st perekonda, ja omanikel on käed lõhki puretud, tuleb peremehel vastutus koeralt elu võtmise eest kanda, sest pere heaolu kaalule panna ei tohi.
Kui koer ründab
“See on tõsine asi, et paljud koerad hulguvad vabalt, majade ümber pole aedasid ja inimesed jalutuskäikude ajal ei valda oma koera,” tõdeb Aivi Org.
Tihti peab koer oma territooriumi äärset tänavat endale kuuluvaks ja kaitset vajavaks ning võib rünnata möödujat. Koerakasvatajad õpetavad, et põhiline on säilitada rahu.
“Kui teie poole eemalt kihutab koer, kes kindlalt kavatseb teisse hambad suruda, võtke kokku kogu oma vaimujõud, laskuge koeraga samale tasapinnale ja hakake rahulikult rääkima,” õpetab Org.
Suurt meelekindlust nõudev meetod töötab Orgi väitel üllatavalt hästi ja koer peaks seepeale mõtlema jääma. Isane koer võib isegi rünnatava peale jalga tõsta, aga seegi on parem kui lõhkised sääred. Kui julgus lõpeb ja jooksu pistate, saate kohe koerale jahisaagiks, mida suure innuga taga ajada ja soovitavalt tükkideks rebida. Ka roika pihku võtmine valab ainult õli tulle, sest koera jaoks on see selge kinnitus, et olete ohtlik ja vaenulik.
Kui koer on juba hambad teile sisse vajutanud, haarake tal kõrvade tagant kuklanahast kinni ja tõmmake pead taha, kuni koer hambad lahti laseb. Kinni tuleb hoida looma rahunemiseni.
Kurja koera agressiivsust leevendab mõnevõrra kastreerimine, kuid sajaprotsendilist tulemust oodata ei tasu. Samaaegselt tuleb tegelda dresseerimisega.
Koer, kes on juba maitsta saanud maailmavalitsemise õndsat tunnet, ei taha sellest enam nii kergesti loobuda.
Allikas: Tige koer on laisa peremehe või geenide süü – Pärnu Postimees
