”Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal!”, või kuidas see vanasõna nüüd oligi? ”Puhka puhkuse ajal!”, lisaksin omalt poolt. Rikkusin seda kuldset reeglit ja sain oma vitsad kohe ka kätte, kassihaiguse näol.
Suvi on puhkuse aeg. Ka loomaarst üritab puhata. Üritab on just nimelt õige sõna. Kui loomatohter juhtub olema oma piirkonnas/linnas ainuke, siis on ainsaks puhkusevõimaluseks asendaja leidmine ja võimalikult kaugele põgenemine. Kas välismaale või vähemalt kuhugi saarele, sest asendajast hoolimata tahetakse ikkagi OMA arsti arvamust kuulda, kui vähegi tõsisema asjaga tegemist. Ja missugune juhtum on tõsine, see varieerub sõltuvalt loomaomaniku kujutlusvõimest ja närvisüsteemist.
Mitmearstiline meeskond (näiteks meie kliinik) sätib oma puhkusi hundid söönud-lambad terved meetodil. Kõik, kes tahavad, saavad mõne nädala suvel (õnneks on meie hulgas kirglikke suusahuvilisi ja palavusevihkajaid) ja graafikut üritatakse teha nii, et kliinik ei oleks üle kahe nädala mõne olulise spetsialistita. See tähendab, et puhkame enamasti 14 päeva kaupa. Mina veetsin näiteks ühe nädala tõesti üsna kaugel järveäärses metsas ja isegi ilma telefonita.
Teine nädal algas kliinikus. No oli lihtsalt üks nii keeruline minu patsient, keda oleks näotu olnud kolleegile lükata. Kui juba kliinikus sai oldud, siis ilmnes muidugi 100 muud jooksvat asja, mis tuli korda ajada. Nii, et esmaspäeva hommikuks planeeritud Saaremaa sõit teostus alles teisipäeva õhtul.
Puhkuse ajal hooga tööle
Kolleeg Lea Hioväin oli just oma tööpäeva Taluapteegis lõpetanud ja tema suurepärases tünnisaunas sai siis hilisõhtuni maailma asju arutatud. Lea läks hommikul tööle. Mina mõnulesin juturaamatuga õige mitu tundi ja hakkasin end sättima minekule järgmisesse sihtkohta. Enne tuli aga Leale majavõti ära viia ja meilboksis kirjad üle vaadata. Seda lootsisn Taluapteegi kliinikus teha. Aga kui kohale jõudsin, ei mahtunud hästi uksest sissegi: patsiendid ummistasid kogu eesruumi. Oli kaks võimalust, kas võti üle ukse sisse visata, e- kirjad unustada ja põgeneda või ennast siiski sisse libistada, kittel selga panna ja appi asuda.
Loomaarsti elukutse on juba kord selline universaalne, et pole suurt vahet, kus seda harrastada. Nii on mulle kitlit pakutud näiteks Küprosel, Mehhikos ja Lõuna-Aafrikas, lähivälismaadest Soomest ja Venemaast rääkimata. Minu kliinikus omakorda on olnud abikäsi ulatanud loomaarste väga paljude Euroopa riikide kõrval ka Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast ja Jordaaniast. Kuidas sa ikka lihtsalt kõrval passid, kui kolleegil käed, jalad tööd täis. Nii saingi ma endale kastreeritava kassi ettevalmistuse, nädalapäevad kaotsis olnud kõutsi ülevaatuse ja yorkshire terjeri kõrvaravi.
Kõuts oli tõsiselt rappida saanud – kõrv narmendav ja lontis, põsel ploomisuurune paise ja selg karvutu nagu kirbuallergia käes kannataval kassil kunagi. Mis seal imestada, kui augustikuus, kirbuhooajal, halvas seltskonnas viibida. Kliinikus kulus paar tundi, enne kui sain teekonda jätkata. Ennast ajas naerma, et niimoodi keset puhkust võõras kliinikus rabelema kukkusin, aga tean, et dr Hioväin teeks sama, kui osad vahetuksid.
Järgmise nädala algul avastasin koledal kombel kiheleva sääsepunni vasakul käsivarrel. Panin törtsukese koerte kõrvarohtu peale (vabandust inimestearstid – asjatundamatu iseravimine!), aga selle asemel, et ontliku sääsepunnina ravile alluda, muutus sügelev koht hoopis ümmarguseks, sümmeetriliseks laiguks, mis meenutas kangesti klassikalist pilt nahahaiguste õpikust. Pildi all allkiri ”Ringworm in humans”.
No nii, nüüd olen siis kassihaiguse saanud, mõtleisn ma. Mina, kes ma olen selle tudengipõlves läbi põdenud ja arvanud end immuunne olevat. Sadu kasse ja kümneid koeri on selle haigusega minu käte vahelt läbi käinud, midagi pole juhtunud ja nüüd keset sulaselget puhkust! Ma pole ühtegi kassi näinudki, puudutamisest rääkimata. Läks õige mitu päeva (jõudsin vahepeal külastada nahaarst dr Ama Lehtmetsa, kes kinnitas minu diagnoosi ja määras ka adekvaatse ravi), enne kui meenusid kasspatsiendid Saaremaal. Helistasin dr Hioväinale. Too hakkas naerma, ütles, et tema abilisel on täpselt sama koha peal samasugune laik, ja kass Ossu käis just kordusvisiidil, tunneb end oluliselt paremini, paise on kadunud, kõrvad kikkis, aga kuna karv kaob seljast kirburavist hoolimata, siis kontrolliti kassi ka Woodsi lambi alla, kus ta helendas nagu kurivaim.
Kogemus rikastab elu
Lea oli just mulle helistamas, et hoiatada: toimetasid seenhaige kassiga ja peaksid end kontrollima. Nädala pärast käisin taas Saaremaal ja võrdlesime abilise Kairega oma käsi. Tänaseks on olukord õnneks juba hoopis parem kui juuresoleval pildil. Ka Ossu paraneb vähehaaval.
Mina loomaarstina olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam – ei tohi liialt pühenduda ilmsele, vaid peab ka muid võimalusi arvesse võtma. Põhiprobleem oli paise ja põletik, aga karvutus, mis minu meelest oli selge kirbuallergia märk, osutus hoopis seenhaiguseks (dermatofütoosiks). Kuigi selle klassikaline pilt on karvutu selgelt piirdunud mittesügelev laik, võib laiaulatuslik tabandus ka kogu kassi karvadest paljaks teha. Siit moraal – iga omapäi liikunud või kadunud kassi võiks igaks juhuks ka dermatofütoosile uurida. Seda tuleks teha ka tundamatu päritoluga kassi majapidamisse võttes.
Muidu juhtub nii, nagu läks ühel õnnetul vastsel kassiomanikul, kes võttis turvakodust täiesti ilusa ja pealtnäha terve kassipoja ja tõi selle koju just lapse sünnipäeval. Kassike oli sõbralik ja mänguhimuline. Otse loomulikult olid kõik sünnipäevalised vaimustuses ja nunnutasid teda. Paari päeva pärast tekkisid kassi kõrvadele väikesed laigukesed ja hoolikas perenaine tõi klassi kliinikusse ülevaatusele. Laigukesed helendasid Woodsi lambi all iseloomulikult ja kass hakkas ravi saama. Vaene omanik pidi kõigi sünnipäevaliste kodud läbi helistama ja vanemaid hoiatama, et nad oskaks haigustunnuseid lastel õigeagselt ära tunda. Kasside turvakodu inimesed olid samuti õnnetud ja hädas, sest olid omateada täiesti terve ja ülevaadatud kassi ära andnud. Nüüd on aga oht, et ka teistel kassidel on nakkus.
Kasside dermatofütoos ongi seetõttu komplitseeritud ja salakaval haigus, et võib pesitseda ka pealtnäha täiesti terve kassi kasukas ning välja lüüa alles mingis stressiolukorras nagu ilmselt juhtuski tolle kiisukesega. Elukoha vahetus on kassidele alati stressiallikas.
Seen, mis kasvab seljas
Seeninfektsiooni ehk dermatofütoosi põhjustavad peamiselt Microsporum canis (üle 90%) ja Trichophyton spp. alaliigid, mis võivad nakkuda ka inimesele. Kassidel esineb nahaseen-infektsioone kaks korda sagedamini kui koertel. Kassid on ka peamised haiguse levitajad, sest neil on palju asümptomaatilisi kandjad, see tähendab loomi, kes ise ei haigestu, ehkki on nakatunud ja levitavad seene-eoseid. Nakkuse võib saada ka otsekontaktita pinna või esemete kaudu. Toatemperatuuril säilivad eosed isegi aastaid.
Peamine haigustunnus on sümmeetriline ümar laik, kust karvad oleksid justkui murdunud. Haiguse edasiarenedes muutub haiguspilt vähem iseloomulikumaks.
Ravimise juures tuleb võtta arvesse kõiki võimalikke nakkusekandjaid, ümbrust ning neid loomi ja inimesi, kes ka võisid nakkuse saada. Loomaarst peab kinnitama diagnoosi ja määrama ravi. Omapäi diagnoosimine (naabri kassil oli ka) ja omapäi ravimine (mulle endale määrati kunagi seda rohtu seene puhul) võib teha oluliselt rohkem kahju kui kasu. Vastavalt haiguse raskusastmele võidakse määrata paikne (pesu ja/või määrded) või süsteemne (tabletid) ravi. Pikakarvalised kassid võivad vajada paljakspügamist, mida tuleb teha ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes, et vältida eoste lendamist ümbruskonda.
Karvade ja eoste leviku takistamiseks on vajalik igapäevane koristus tolmuimejaga, desinfektsioon hüpokloriti 0,5-5%-lise lahusega (valgendi), lubiväävli 1:33 lahuse või Imaveroliga. Ka kõik haige loomaga kokkupuutes olnud esemed tuleb kas desinfitseerida või hävitada. Inimene peab ennast kaitsma nii kassi käsitledes kui koristustöid tehes kummikinnaste ja niisuguse riietusega, mida kasutatakse ainult selleks otstarbeks.
Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.
KOMMENTAAR
Dr Ama Lehtmets, laste nahahaiguste arst:
Laste nahaarstina võin kinnitada, et sagedasemateks haiguse levitajateks on kas haiged või infektsiooni kandvad kassid ja seejärel koerad. Aga on olnud ka patsiente, kes on haiguse saanud hobuselt või mõnelt väikenäriliselt.
Kõige rohkem pöördutakse silenaha juhtumitega juuli teises pooles, augustis ja soojade ilmade püsimisel ka septembris. Üsna tavaline on, et silenaha juhtumitega jõutakse arstile varem ja juustega peanaha haaratuse korral pisut hiljem, sest juuste sees olevaid koldeid lihtsalt ei märgata.
Haigus on väga nakkav ja seetõttu haigeid lapsi kollektiivi ei lubata. Lapsed ja nõrga immuunsusega inimesed on muidugi vastuvõtlikumad ja juustega peanaha vorme üle 10 aasta vanustel enam naljalt ei esine, kuid tegelikult on ohustatud kõik inimesed, kes haige loomaga või haige inimesega otseselt kokku on puutunud. Läbipõdemisel ei teki ka immuunsust.
Nii naha kui ka peanaha leid on tüüpilised ja enamasti nahaarstile diagnoosimine probleeme ei tekita. Nahal on ümarad, keskel kerge kuiva ketendusega ja kolde ümber põletikulise valliga ringikujulised elemendid – nagu on näha ka dr Toometi poolt tehtud fotol. Juustega peanahal on kolded samuti ümarad, kergelt ketendavad, juuksed on murdunud mõne mm kõrguselt.
Ka laste puhul on karvadega kaetud piirkonna seenhaiguse diagnoosimisel oluliseks abivahendiks Woodi lamp. Microsporon canise poolt nakatunud karvajäänused helendavad Woodi lambi all heleroheliselt, sest seen paikneb karva välisküljel. Raskusi võib tekkida Trichophyton tonsurans`i poolt põhjustatud infektsiooni korral, kuna tekitaja on karva sees ja Woodi lambi all helendust ei teki. Kuigi see tekitaja on sagedamini esinev Inglismaal ja meile satub harva, esineb siiski juhtumeid ka Eesti lastel. Siin on suureks abiks kliiniline pilt: ümar murdunud juustega kolle ja muidugi laboratoorne uuring.
Kui varem kasutasime rohkem preparaadi uuringut mikroskoobi all ja söötmesse külvi meetodit, siis nüüd kasutan mina enam PCR meetodit, mis on kiirem ja usaldusväärsem – vastuse võib saada paari päeva jooksul. Preparaat ja külv võivad olla valenegatiivsed, pealegi võtab külvi vastuse saamine aega 3-4 nädalat.
Ravi alustamise seisukohalt on PCR väga oluline, kuid spetsialistile ei ole vähe tähtis ka tekitaja nimi, mille saame külvi meetodil kolme nädala pärast.
Üksikud silenaha kolded paranevad hästi paiksete seenevastaste vahenditega. Ravi võtab aega siiski 2 -3 nädalat. Juustega peanaha ravi on alati suukaudne ja vältab 1 kuu või kauem. Samuti on soovitatav alustada suukaudse raviga, kui silenaha koldeid on väga palju.
Olen alati soovitanud kahtlusaluse loomaga pöörduda veterinaarile ka siis, kui loomal nähtavaid haiguse tunnuseid ei ole. Küllaltki sageli aga ei ole nakkus saadud mitte oma kassilt või koeralt, vaid hulkuvaid loomi või võõraid kassipoegi katsudes ja nii võib hoopis inimene olla koduloomale haiguse edasiandja.
Tiina Toomet
loomaarst
