Eesti Loomakaitse Seltsile laekus 2012. aastal 973 teadet loomade väärkohtlemise kohta, millest 60% moodustasid koerte suhtes toime pandud lubamatud teod: halvad pidamistingimused, hülgamised, tapmised. Kogutud statistika näitab, et iga päev saabub Eesti Loomakaitse Seltsile vähemalt üks teade hooletust koeraomanikust, kes on oma „lemmiku“ jätnud vajaliku liikumisruumi, varjumisvõimaluse ja toiduta või keti otsa surema.
Eestis on endiselt valitsevaks probleemiks just ketikoerte halvad pidamistingimused
Eestis on endiselt valitsevaks probleemiks just ketikoerte halvad pidamistingimused. Ajast aega juurdunud arusaam, et ketikoer suudab asendada tipptasemel valvesüsteemi, on endiselt laialt levinud. Sadade koeraomanike meelest on täiesti normaalne pidada koera 1-2 meetrise keti otsas, temaga mitte tegeleda, mitte jalutamas käia ja kui koer kurjaks muutub, siis ta kaugemasse aianurka jätta, kus ta näeb kord päevas kaikaga toidukaussi ettelükkavat inimest. Tihti on ketis peetavad koerad alatoitumuses ja varjumisvõimaluseks olevad „kuudid“ ei vasta mingitele nõuetele (näiteks on leitud koeri, keda on sunnitud elama pappkastis, küülikupuuris, auklikus roostes metallvaadis, kanalisatsioonikaevus) või puuduvad sootuks.
Enamikel juhtudel on ELS-i liikmed käinud vabatahtlikkuse alusel ise kohal, omanikega vestelnud, pööranud tähelepanu puudustele, teinud selgitustööd jne. Tihti piisab juba vestlusest ning omanikud parandavad oma looma pidamistingimusi ja kõrvaldavad puudused. Raskematel juhtumitel aga teeme avalduse Veterinaar- ja Toiduametile. Veterinaar-ja Toiduameti inspektoritel on õigus pidamistingimuste nõuete vastu eksinud loomaomanikele teha ettekirjutusi, määrata trahve ja võtta loomi ära.
Seda on raske öelda, kas peale ametnike kohalkäiku ka suhtumine oma loomasse muutub või kõrvaldatakse puudused hirmust, et avalikkus ja sõbrad-tuttavad saavad teada, milline väljastpoolt korralik inimene tegelikult on. Pigem tegeletakse loomaga endiselt vähe, sest koerte ketispidajad on enamasti madala emotsionaalse intelligentsustasemega ja sedavõrd rohkem kivistunud arusaamadega inimesed, kelle koeravõtmist ei ole ajendanud mitte soov saada sõpra, vaid kasu – majalukku, enese eksponeerimisvahendit, aretuslooma vms. Hirm avalikkuse hukkamõistu ees küll paneb teda kuuti muretsema, kuid ketispidamise asemel koera koolitamine tundub liialt ebamugav, tülikas ja mõttetu.
Aga milliseid elementaarseid reegleid peaks üks koerapidaja teadma, kui soovib oma „parimat sõpra“ ketis pidada?
Väljavõte lemmikloomade pidamise nõuete määrusest:
- Lähtuvalt looma liigist ja vanusest, tuleb talle võimaldada: kohases koguses sööta ja joogivett, sobiv hooldus, vajalik ravi, keskkond, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust, muu looma terviseks ja heaoluks vajalik.
- Koerale tuleb tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti.
- Aasta ringi võib õues pidada vaid sellist koera, kes on kohastunud pidevaks õues olemiseks.
- Ketis peetava koera kaelarihm ei tohi olla metallist ega poov.
- Kui koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole.
- Kui koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile, siis peab koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.
- Kui koera kett on metallist, siis peab keti ja jooksutrossi või muu sobiva vahendi ühenduskoht olema sellisest materjalist, mis koera liikumise ajal ei tekitaks koera häirivat heli.
- Koera kett peab paiknema nii, et oleks välistatud selle keerdumine puu või muu eseme ümber.
- Välistingimustes peetaval koeral peab olema kuut ilmastikutingimuste eest kaitset pakkuv muu ruum või ehitis.
- Kuudi suurus, ehitus ja varustatus peavad olema koerale sobivad. Kuudi seinad, katus ja põrand ei tohi tuult läbi lasta ning peavad vajaduse korral olema varustatud soojusisolatsiooniga. Kuudi põhi peab asuma maapinnast kõrgemal.
- Kuudi sissepääsuava peab sobima seal peetava koera suurusega ning ei tohi põhjustada koera vigastumist. Sissepääsuava varustatakse vajaduse korral sobiva kattega, mis kaitseb koera ebasoodsate ilmastikutingimuste eest.
- Kuudi põrand tuleb hoida puhta ja kuivana.
- Koeral peab kuudis olema magamisalus.
Kui täpselt näpuga järge ajada, siis peaks ketikoera elu olema üpris lilleline. Kuidas on tegelikkus, seda võime näha, kui aed- ja eeslinnades või maakohtades ringi liikuda: tegevusetusest tuhmide silmadega kurvalt kontavad kujud või raevukalt ketti rebivad elujõus koerad suurtes aedades, kus muru peetakse liiga väärtuslikuks, et koer sellel liikuda võiks.
Eesti Loomakaitse Selts paneb kõigile südamele, et enne looma võtmist tuleb hoolega järgi mõelda, mille jaoks teda tahetakse. Ketikoera peale mõeldes tasub korraks püüda ette kujutada elu, kus su vabadus on piiratud paari ruutmeetriga, sinust ei hooli keegi ja teisi olendeid näed üksnes kaugelt, suhelda ei saa. Ja mitte keegi ei tule kunagi appi ega vabasta ketist, sest sa oled omand. Kas liigne sentimentaalsus? Et inimesega nii ei juhtu? Mõelgem neile kümnetele, keda on üksnes heaoluühiskondades avastatud keldritest, tagahoovidest, vagunelamutest luku tagant, päästetud isade-emade-kasuisade-naabrite käest. Me ei tea, kui palju selliseid sadu inimlapsi veel avastamata on ja kaitstud ei ole selle eest tegelikult meist keegi. Seega ei tohiks olla raske panna end olukorda, kus vabadus on võetud, kuigi ometi saaks teisiti. Ärgem siis tehkem ise nii, tehkem teisiti.
Tania Selart
Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige
