Et koera ja inimese elu sama katuse all oleks tasakaalus, nii et kõik asjaosalised end hästi tunneksid, peab loom nagu kahejalgnegi saama oma füüsilist ja vaimset energiat kulutada.
Koerte käitumise iseärasustele spetsialiseerunud Pärnu väikeloomakliiniku veterinaararst Aivi Org ütleb, et inimese suurima sõbra energia maandamine on hädavajalik sel lihtsal põhjusel, et koer on loodusest määratud tööd tegema.
Mänguasjad, mille puhul peni ninaga kompamise ja muude hästi arenenud meelte abil hakkama peab saama, on üks võimalusi lemmiku “targaks tööks”.
Tinglikult intelligentse koera mänguasjadeks kutsutud kannid sobivad kõigile kutsadele, sõltumata vanusest ja tõust.
Ehkki neid on eri keerukusastmega, on kõigi toimimispõhimõte liigutada mänguosiseid nii, et jõuaks lahenduse ehk peidetud maiuspalani.
Kõlab küll lihtsalt, aga loomale on tegu niisama raske ajutööga kui inimesel keeruline sudoku või ristsõna ära lahendada. Lõpuni jõudmine nõuab loomalt nuputamist, kuid võiduka finiši järel saabuv rahulolu ühes maiuse ja peremehe kiitusega innustab edasi tegutsema.
Mänguga rahu majja
Mängimise järel on loom vaoshoitud ja tasakaalukas, kuna keskendumine ühele tegevusele on sundinud teda palju vaimset energiat kulutama.
„Pärast seda, kui me kliinikus iganädalases kutsikakoolis mängud mitu korda läbi oleme teinud, on koerad väga rahulikud. Nende pulbitsev energia on leidnud hea väljapääsu,” kinnitab Org.
Kui loom oma jõuvarule mõistlikku rakendust ei leia, kanaliseerib ta kulutamata energia haukumisse, ulgumisse, närimisse, kaapimisse, argusse ja agressiivsusesse.
Ehk võtab ette kõike seda, mida ükski loomaomanik ei tahaks, et lemmik teeb.
20 minutit pingsat ajutööd aga väsitab koduvalvurit rohkem kui tund aega jooksmist. Energiakulu on kordi suurem kui niisama peremehe kõrval rihma otsas sörkida, märgib Org.
Mängust tunnevad ühtviisi rõõmu rotveiler, chihuahua kui segavereline, sest kõik inimese suurimad sõbrad on arukad. Küsimus on ju pigem selles, kuidas koera loomupärane nupukus välja tuua.
“Võib lüüa käega, et kui pole tõukoer, siis ei peagi loomaga tegelema,” tähendab Oru kolleeg, Pärnu väikeloomakliiniku veterinaararst Marti Lasn. “Arvamus, et krantsi ei saa arendada, on kinni inimeste hoiakus, millel pole mingit tõepõhja all. Need mängud on tõust sõltumata niisama universaalsed nagu meile “Reis ümber maailma” lauamäng.”
Esimesed korrad nutileludega vajavad kindlasti peremehe juhendamist. Ja edaspidigi peab inimene mängides looma kõrval olema, teda suunama ja innustama.
Eri raskusastmega
Kõige lihtsam nutilelu kujutab endast üksteise peal ringikäivaid sahtleid, mida koonu või käpaga lükates peab koer leidma üles maiuse. Otsitavani jõudes võiks looma kiita ja utsitada järgmisi leidma.
Teisel, lendavat taldrikut meenutaval mängul käib pealmine, auguga osa ringi. Koer peatab kaane “õige” lohu kohal ja saab krõbina ära ampsata.
Veidi keerukamal puidust mänguasjal on aukude peal nupud, mida koer ükshaaval suuga välja tõstab.
Org soovitab panna alguses pala iga nupu alla ja jätta ajapikku mõni auk tühjaks, et otsimine huvitavam oleks.
Edasijõudnutele mõeldud mängudes peab koer nupud või sahtlikesed õigesse kohta lükkama ja tõstma puunupu meeleheani jõudmiseks mängualuselt välja.
Raskeimas mängus, ussikujulise uuristusega mängurajal on looklev uure algusest kitsam ja lõpuosas laiem, kuid loom seda ei fikseeri.
S-kujulise raja lõpus saab koer puitpunni välja tõsta ja ihaldatud ampsu selle alt kätte. Et ta eesmärgini jõuaks ega jääks nupukest kanalis edasi-tagasi liigutama, tuleb looma tagant õhutada ja suunata õigele poole.
Ajalisi piiranguid mängukordadele pole, lelusid võib käiku lasta iga päev. Koer ülesannete lahendamisest ei tüdine, kui omanik aitab tegevusel atraktiivne püsida.
“Võti ongi koosmängimisel,” sõnab Org. “Mitte nii, et antakse kann kätte ja ise minnakse ära kööki. Peale mõttetöö ja energia kulutamise on mänguasjade mõte ühendada peremeest ja looma, luua nende vahel positiivset emotsiooni. Koeral tuleb pool rõõmu sellest, et ta mängib koos pereliikmega.”
Kasski võib proovida
Eestis on lemmikloomade nuputamismängud võrdlemisi uus asi, mistõttu suurem osa koeraomanikke pole neist kuulnud.
Lasn ütleb, et on mänge soovitanud neile, kes kurdavad, et lemmik teeb pätti, on rahutu ja kipub asju närima. Või siis, kui inimene tahab neljajalgse semuga peale välitegevuste veel midagi ühiselt ette võtta.
Vahelduse mõttes võiks lelusid olla kodus rohkem kui üks. Enne nende soetamist tasuks aga loomakliinikust nõu küsida.
“Et üht või teist mängu soovitada, peaksime koera pisut tundma. Teadma, kui palju ja mida temaga tehakse ja milliste mängudega alustada,” sõnab Org.
Sest kui looma nina alla satub esimesena liiga keerukas ülesanne, lahtub motivatsioon kiiresti.
Kuigi väikeloomakliinikus on nutimänge seni proovinud vaid koerad, võiksid neid kassidki katsetada. Et kannid neile passivad, annab tunnistust tootja vastav märgistus karbil.
Küll ei tasu kiisuga nuputamist võõras keskkonnas ette võtta, vaid mängida koduseinte vahel ehk hiirekuningale turvalises keskkonnas.
Anu Villmann
