Koera kaasasündinud valjude helide hirmuga on oluliselt raskem võidelda kui elu jooksul omandatuga.
Äikese- ja paugukartus on üks enim esinevaid hirme koertel. Häälele reageerimine on tegelikult normaalne ja ellujäämise seisukohalt vägagi vajalik käitumine. Koerte aretusel aga on olnud suund sellele, et nad ei reageeriks häältele ülemäära.
Helidehirm on osal koertel kaasa sündinud ning hirm ei vaja mingit tõuget ega ebameeldivat kogemust vallandumiseks. On tehtud uurimus, milles selgus, et teatud tõugudel on selliseks hirmuks suurem eelsoodumus kui teistel, näiteks kollidel, saksa lambakoertel, beagle’itel ja bassetitel.
Kaasasündinud hirmuga on oluliselt raskem võidelda kui elu jooksul omandatuga. Viimasena nimetatu on tavaliselt mingi omaniku vea või halbade asjaolude kokkusattumuse tulemus.
Minu lapsepõlve koer, suur puudel Kim, ei kartnud põrmugi ei pauku ega äikest. Dressuurikatsetel ei pööranud ta püstolipaukude mingit tähelepanu ja uusaasta ilutulestiku ajal magas külge keeramata rahumeeli edasi. Siis aga otsustas rumal koeraomanik – mina –, et koer võiks ka aastavahetuse ilutulestikust rõõmu tunda ja tassisin ta rõdule. Hoidsin süles, näitasin rakette ja rääkisin, kui tore see on. Koer minu süles värises. Arvasin, et külmast, aga kahjuks eksisin.
Sellest päevast peale kartis Kim saluuti, äikest ja püstolipauku. Suvi Kloogarannas oli lõputu piin, sest kahuripaukudele Paldiskis järgnes augustikuine äike. Piisas vihmarabinast katusel, et vaene koer värisema hakkaks. Elukogemus ütles, et vihmaga kaasneb ka müristamine.
Vananedes kadus Kimil kuulmine ja seetõttu muutus ta ka igasuguste helide suhtes ükskõikseks. Küll aga värises ta regulaarselt kord päevas, kui päike vastasmaja akendes välgatas. See välgatus meenutas talle äikest ja müristamist, mida ta enam ei kuulnud, aga ikkagi kartis.
Avaldub värisemisena
Värisemine ongi helidehirmu kõige tavalisem avaldumisvorm. Väga sageli kaasneb sellega ka hingeldamine, edasi-tagasi jooksmine ning enese peitmine. Mõned koerad uluvad, teised hauguvad, osa püüab kuhugi põgeneda või mööda omanikku üles ronida. Neid ei huvita ei söök, lemmikmänguasjad ega omaniku käsklused. Hirmu süvenedes võib tekkida ilavool, tahtmatu urineerimine ja roojamine ja pärakupaunade tühjendamine. Hirmust võib saada foobia.
Omaniku suhtumisest oleneb palju. Kui inimene ise kardab äikest, siis kannab ta tahtmatult oma kartuse ja mure üle ka koerale. Mure muretseva koera pärast paneb teda sageli looma rohkem kiitma ja hellitama, mis omakorda soodustab foobia süvenemist.
Kuidas käituda helidehirmus koeraga
1 Ei tohi riielda ega pahandada – see hirmutab koera veelgi.
2 Ei tohi kiita ja hellitada, sest see annab sõnumi, et olla hirmunud ja ahastuses on vägagi sobiv ja kiiduväärt käitumine.
3 Ole ise hästi rahulik ja käitu tavapäraselt.
4 Leia koerale turvaline paik: kaetud puur maja või korteri keskel, kuhu hääled halvasti kostavad ja välgusähvatusi ei ole näha, akendeta või paksude kardinatega vms. Sageli otsib koer endale ise sellise koha kas vannitoas või voodi all – las ta siis ollagi seal.
5 Kasuta hirmutava heli summutamiseks teisi helisid: raadiot, televiisorit, tolmuimejat, konditsioneeri vms. Internetipoodidest saab spetsiaalseid koertele mõeldud CD-plaate, kuhu on salvestatud koertele meeldivad muusikapalad. Soovitatakse kasutada isegi kõrvatroppe ja kõrvaklappe.
6 Treeni koera harjuma äikesemürina ja muude hirmutavate häältega. Selleks kasutatakse spetsiaalseid CD-sid, kuhu on lindistatud erinevaid hirmutavaid hääli. Plaat pannakse vaikselt mängima ja jätkatakse tavalist igapäevarutiini või mängitakse koeraga, antakse talle süüa või maiustusi. Alustada tuleb vaikselt ja lühikeste perioodidega. See on pikk protsess ja vajab palju kannatlikust ega ole kõigi koerte puhul tulemuslik. On koeri, kes läbivad edukalt kogu ettevõtmise, kuid kardavad ikkagi tõelist äikest.
7 Vastuseisundi tekitamine, millega püütakse negatiivsele stiimulile anda positiivne efekt – koer saab mingit väga spetsiaalset maiust või mänguasja ainult natuke enne äikesetormi ja äikesetormi ajal. Või koerad, kes armastavad autosõitu, viiakse just sel ajal sõitma. Sellest meetodist võib abi olla, kuid siin on omad nõrgad küljed – meie ei aima äikese puhkemist nii hästi ette kui koerad ja selleks ajaks, kui omanik kavatseb positiivset stiimulit kasutama hakata, on koer end juba sedavõrd üles kruttinud, et ei reageeri enam millelegi. Samuti eeldab see meetod alalist valmisolekut, et koerale positiivset stiimulit pakkuda.
8 Thundershirt ehk äikesevest. Pole täpselt teada, kuidas see toimib, kuid on olnud edukas mitmete hirmude puhul (paugukartus, üksindusahistus).
9 Feromoonid – DAP-kaelarihm või pihusti võib küll aidata olukorda leevendada, kuid ei ole ilma spetsiaalse treeninguta piisavalt tõhus.
10 Tõsise foobia puhul tuleks konsulteerida arstiga, kes võib välja kirjutada rahusteid.
Punktide 5, 6 ja 9 kohta on kirjutatud pikemalt Eesti Päevalehe artiklis „Kellele jõulurahu, kellele -põrgu” (ilmunud 25. novembril 2011).
Tiina Toomet,
MTÜ Teie Loomakliinikud
