Eesti Maaülikooli loomakliiniku koerte käitumisnõustaja Tiia Ariko kiitis lapsevanemat, kes Laulasmaa rannas last rünnanud koera kaitseks lapsele peale viskus ja asja lõpuks ka avalikuks tegi ning leiab, et loomaomanik peab lisaks koera õigele koolitusele kandma ka vastutust tema tegude eest.
„Lapsevanem käitus 100 protsenti õigesti,“ ütles Ariko Delfile. „Ta seadis küll ennast ohtu, aga päästis lapse. Kui ta oleks hakanud rabelema, oleks vigastused olnud palju suuremad.“
Ariko õpetas, et kui koer ründab inimest, tuleks jääda seisma, panna käed kõhu peale sõrmseongusse, vaadata maha ja seista võimalikult rahulikult paigal. Kui inimene kukub maha, siis tuleb tõmmata ennast palliks, keerata ennast näoga vastu maad.
Kindlasti ei tohi joosta ega karjuda
„Kindlasti ei tohi joosta ega karjuda,“ selgitas Ariko. „Ka looma omanik ei tohiks hakata lihtsalt “ei” karjuma. Seda võib koer tõlgendada selliselt, et omanik ründab koos temaga, vaid pigem tuleks anda konkreetne ja koerale selge olev käsklus.“ Sageli ei ole peremehe õigeks käskluseks loomale mitte „siia!“, vaid näiteks „lama!“ või „istu!“. See paneb koera mõtlema, et midagi on tuttavat ja paneb teda midagi muud tegema, isegi kui tegevuseks ei ole konkreetse käskluse täitmine.
Ariko sõnul peaks loomapidamiseeskirja rikkumine olema karistatav ja kontroll karmim. Ta tõi paralleeli liiklusega ja küsis, mis juhtuks siis, kui näiteks roolijoodik jäetaks karistamata ja tal lubatakse lihtsalt minna.
Suure koera naksamisel on tõsised tagajärjed
Ariko rõhutas, et ajakirjanduses ilmunud info põhjal ei saa teha järeldusi, anda hinnanguid koerale ega omanikule, kuid siiski leiab ta, et Laulasmaal toimunud intsidendis, kus koer pures rannas mänginud last ja teda kaitsma läinud ema, osutus raskendavaks teguriks just koera suurus. „Suur koer võib väiksema naksamisega teha suurema trauma kui väike koer suure puremisega, mis ei tähenda, et väikeseid koeri ei peaks kasvatama ja koolitama suurtega samal määral“ sõnas ta.
„Kui koer oleks mõenud seda rünnakut tõsiselt ja läinud murdma, siis neid inimesi enam ei oleks,“ sõnas Ariko, kellele ajakirjanduses ilmunud info põhjal tundub, et koer ei läinud otseselt murdma, ehkki välistada seda ei saa.
„Tegemist oli küll suure koeraga, kuid tõenäoliselt noore koeraga ja võib arvata, et ta läks mängima,“ rääkis Ariko. „Mängides kasutas ta hambaid nagu koerad ikka. Kas see on aga alus panna loom magama? Pigem tuleks teda koolitada.“
Probleemi lahendatakse uinutussüstiga
Probleemseid koeri tahetakse Ariko sõnul liiga kergekäeliselt magama panna. Ta tõi näiteks, et laps läheb perekoera kallistama, koer hammustab teda näost, koer pannakse magama ja hiljem selgub, et koeral oli hoopis kõrvapõletik, mis tekitas talle lapse kallistuse ajal valu.
Ariko nimetas müüdiks suhtumist, et kord inimest rünnanud koer tuleb magama panna. „Kui koerale jääb sisse õpitud käitumine, siis see võib süveneda, aga kui toimunud on üks intsident, siis tuleb pöörduda koolitaja poole ja tuleb läbi mõelda, kuidas nägi seda situatsiooni koer,“ kõneles Ariko. „Ühekordne situatsioon pole üldjuhul tõsise probleemi näitaja, see viitab sellele, et koeraga tuleb tegeleda, et tulevikus probleemi ennetada.“
Koera kuulekus ei sõltu tõust
Taanis keelati mullu 13 erineva koeratõu pidamine. Nimetatud oli kaukaasia ja kesk-aasia lambakoer, argentiina dogi, brasiilia mastiff, ameerika buldog ja veel teisi tõuge. Ariko sõnul levivad internetis praegu pildid tapetud kutsikatest ja inimesed on sunnitud magama panema oma pere lemmikloomi, kes võivad olla heaks kaaslaseks, kuid on lihtsalt valest tõust.
Ariko nimetas sellist suhtumist üheks rassismi vormiks. „Nii nagu me ei saa öelda, et teatud usulahu liikmed on kõik kurjategijad, nii ei saa ka öelda, et teatud koeratõu kõik esindaja on tapjad,“ sõnas ta.
Ariko sõnul ei ole olemas probleemset koeratõugu, vaid on probleemne inimene rihma teises otsas.
Tema sõnul ei pea iga koeratõugu erinevalt koolitama, aga on palju erinevaid koolitusmeetodeid.
„Õigete koolitusvõtetega ja kasvatusmeetoditega võib ka kurjaks peetava tõu koerast sõbraliku perekoera koolitada,“ rääkis ta. „Probleem ei ole mitte koera tõus, vaid selles, kuidas neid peetakse. Sama tõugu koer teise peremehe käes võib olla fantastiline perekoer.“
Ariko meenutas, et tal endal oli rotveiler, kes oli koolitatud päästekoeraks, otsima metsa eksinud inimesi. Tänaval sai ta aga inimeste käest sõimata, miks rotveiler käib ilma suukorvita.
Sageli on probleemne koolitamata koer. Ta kas on jäetud täiesti koolitamata või on teda koolitatud valede meetoditega. Igale koerale peab Ariko sõnul lähenema individuaalselt. „Risk, et koer satub valele omanikule, kes teda ei koolita, pole koera süü, vaid ühiskonna süü,“ sõnas Ariko.
Inimesed kardavad sageli hulkuvaid koeri, aga Ariko kogemused näitavad, et ohtlikud on hoopis peremehega liikuvad koerad. „Üksinda hulkuvat koera on nii palju kividega loobitud ja ära aetud, et ta hoiab iseennast. Kui koeral on võimalik konflikti vältida, siis ta väldib seda.“
Epp-Mare Kukemelk
