Koerte ja kasside kõhulahtisus on loomaomanike sagedane mure. Peaaegu kõik loomad on mingil eluetapil kõhulahtisusega hädas olnud. Mida sel puhul ette võtta? Enamasti on tegemist kergekujulise, toidumuutusest tingitud kõhulahtisusega, kuid sellel võib olla ka mitmeid muid põhjusi. Alustada tuleb, nii nagu ikka, põhjuste väljaselgitamisest. Kõhulahtisust jagatakse ägedaks ja krooniliseks. Ägeda kõhulahtisuse peamised põhjustajad on toit, siseparasiidid või mitmesugused haigustekitajad. Krooniline kõhulahtisus kestab rohkem kui 3–4 nädalat, ka selle põhjuseks võivad olla toidu talumatus või toitmisvead või ka parasiidid – omanik peaks andma ussirohtu regulaarselt nii koerale kui kassile (täiskasvanud loomale iga 3 kuu järel) ja pidevalt jälgima, ega tema lemmiku väljaheidetes pole näha parasiite.
Äge kõhulahtisus
on sagedamini põhjustatud viiruste või bakterite poolt, riknenud või loomale mitttesobivast toidust, järsust toidumuutusest, toksiinidest (kemikaalid) ja/või siseparasiitidest (ümar-, paelussid, ainuraksed jt.). Kõhulahtisus tekib suhteliselt järsku ja kestab lühikest aega – sageli vaid mõned päevad. Raskematel juhtudel lisandub kõhulahtisusele ka oksendamine. Veetustumine, palavik, tugev kõhnumine, depressioon, oigamine ja/või kõhuvalu näitavad juba tõsist haigestumist. Viirustest põhjustavad haigestumist sagedamini parvo- ja coronaviirus. Bakteriaalseks põhjustajaks võib olla näiteks salmonella. Kuna siseparasiidid on meil kahjuks väga levinud ja kui loom pole kaua aega ussirohtu saanud, alustatakse tavaliselt parasiitide hävitamisest. Üks enamlevinumaid põhjusi on toidust tingitud kõhulahtisus – toidu halb kvaliteet (nt rääsunud rasv), bakteriaalsed enterotoksiinid (bakterite toodetud mürgised ained) või mükotoksiinid (mürgised ained, mis tekivad mõningate hallitusseente elutegevuses), toiduallergia või -talumatus või hoopis looma suutmatus seedida teatud toiduaineid. Nii nagu paljud inimesed, ei saa ka mõned loomad süüa näiteks piima- ja nisutooted, on lemmikloomi, kes pole suutelised produtseerima teatud ensüüme, et seedida vastavaid toitaineid (näit. piimasuhkrut e laktoosi). Paljude lemmikute soolestik pole suuteline kohanema järsu toidumuutusega või uute toiduainetega. Kõhulahtisus tekib varsti peale uue toidu andmist (ca 1–3 päeva) ja enamasti on mõõdukas või kerge. Kõhulahtisus on ohtlikum noortele loomadele, eriti kui loom oksendab korduvalt. Sellisel juhul on oht organismi veetustumisele ning tuleb kiirustada arsti juurde.
Dieet
Loom, kes on muidu ergas ja rõõmsameelne ja ilma ebanormaalsete leidudeta kliinilisel läbivaatusel (kompimine, kuulamine jms), saab kõhu sageli korda vaid sümptomaatilise raviga. Keerulisematel juhtudel on vaja teha uuringuid: röntgen, ultraheli, vereanalüüs, roojauuring ja muud. Nende abil on võimalik kindlaks teha võõrkehade, uudismoodustiste, ummistuste jm. olemasolu. Üks peamine (ja väga tõhus) kõhulahtisuse ravi on toidu ärajätmine 24 tunniks, kuid loomal peab kogu aeg olema võimalus juua puhast joogivett (piima anda ei tohi!). Toidu ärajätmine on vajalik nii oksendamise kui ka ägeda kõhulahtisuse puhul, see ravivõte võimaldab seedetraktil puhata. Järgmisel päeval tuleb looma toita väikeste portsudega kergestiseeditava toiduga (näiteks kana ja riis, kodujuust, kohupiim, kartul), kuid sagedamini kui tavaliselt. Tähtis on jätkuv vedeliku jootmine.Tervete, tugevate loomade puhul ei ole 24-tunnine nälgimine kahjulik. Kuid kui loom keeldub söömast 48–72 tunni jooksul, tasuks konsulteerida loomaarstiga toitainete ja soovitavalt ka soolalahuse manustamisest organismi. Kui loomal on kergekujuline kõhulahtisus, kuid ta ei oksenda, võib tavatoidu asemel anda sagedamini väikseid kergestiseeditavaid toiduportse. Vastavalt vajadusele kirjutab loomaarst välja kas antibiootikumid, hormoonid, soole kokkutõmmet mõjutavad ravimid või annab kaasa toidulisandid ja soovitused toidu valiku osas. Kuna täpne toitmisrežiim on väga oluline, tuleb järgida täpselt loomaarsti juhiseid, vähimgi kõrvalekalle (näiteks vorstitükiga premeerimine) võib loomale kurvalt lõppeda.
Veidi toidulisanditest
Glutamiin (aminohape) on soovitatav energiaallikas kiiresti jagunevatele enterotsüütidele (sooleepiteeli rakud) ja lümfotsüütidele. Glutamiin aitab säilitada ja taastada soole limaskesta (ka ägeda kõhulahtisuse puhul).
Probiootikumid aitavad taastada normaalse mikrofloora, pärsivad patogeensete mikroorganismide arengut ja takistavad nende kinnitumist soolelimaskestale. Need on elusad mikroorganismid, mida antakse suu kaudu. Enterococcus, Lactobacilli ja Bifidobacteria on enimuuritud bakterid. Probiootikumide kasulikkus inimesel on tõestatud, nende kasulikkust ka kassidel ja koertel alles uuritakse.
Prebiootikumid (erinevad oligosahhariidid) on toidulisandid, mis valikuliselt soodustavad kasulike bakterite kasvu ja langetavad patogeensete bakterite kasvu. Samuti on leitud, et nad aitavad tõsta vastupanuvõimet.
Adsorbente kasutatakse enamasti ägeda kõhulahtisuse korral, et siduda baktereid ja toksiine kaitsmaks soole limaskesta. Väga haigetel loomadel ei tohiks adsorbent olla ainuke ravi ja neid tuleks kasutada lühiajaliselt, et nad ei peidaks tegelikke põhjusi. Mõned preparaadid, mida apteekidest on võimalik kõhulahtisuse leevendamiseks retseptita osta: Attapect, Canicur, Enterofilus, Protexin Pro Kolin, Tehobact.
OSKA MÄRGATA!
Kui teie lemmikul on kõht lahti, on kõige kindlam konsulteerida oma loomaarstiga ja koos arutada, kas on vajalik probleemi põhjalikumalt uurida või piisab vaid dieedi muutusest ja/või toidulisanditest.Esmane ravi ja edasised uuringud sõltuvad väga palju sellest, kui palju te oskate tohtrile oma loomast rääkida:
- Mida ja millal loom on söönud. Kas on hiljuti olnud toidumuutus või kas on loomal on olnud võimalus toitu hankida iseseisvalt (näiteks jalutuskäikudel) ning kas võib olla oht, et ta on söönud roiskunud toitu või toksilisi aineid.
- Millal sai loom viimati ussirohtu, kas selle kogus vastas looma kehakaalule. Kas roojas on olnud parasiite?
- Millal oli viimane vaktsineerimine kompleksvaktsiiniga? Kas vaktsineerimine on toimunud kord aastas või on vahe olnud pikem?
- Kas loom oli lähiajal kontaktis teiste loomadega (või inimestega), kel olid sarnased haigusnähud.
- Kas loomal on ka varem kõhulahtisust esinenud? Kui jah, siis mis selle põhjustas?
Kaie Bogdanova
loomaarst
