Sageli jõuab probleemne koer spetsialisti juurde alles siis, kui ta on juba niipalju halba kogenud, et seda on raske parandada.
Inimesed ei mõista sageli loomi ja loomadel on vahel keeruline aru saada inimesest.
Kolleegid, kes vastavad eri lemmikloomaportaalides loomaomanike küsimustele, on täheldanud, et praktiliselt pooled loomaomanike mured on seotud lemmiku käitumisega. Seda võib seletada ühest küljest muu arstiabi kergema kättesaadavusega.
Teisest küljest tundub see viitavat olukorrale, kus abivajavaid loomi ja nende hädasolevaid omanikke on oluliselt rohkem kui veel mõne aasta eest. Kas see on tõesti nii ja kui, siis millest see tuleb, küsisime doktor Kersti Sekseli käest, kes on juba üle kümne aasta töötanud probleemsete loomadega. Austraalias elav ja töötav psühholoog pidas läinud pühapäeval Tallinnas koerakasvatajatele loengu.
Pidevalt kasvab nende inimeste arv, kes pöörduvad looma käitumisprobleemi tõttu loomakliinikusse, koerakuulaja või muu käitumisspetsialisti poole. Miks on see nii?
Inimesed ei mõista sageli loomi ja loomadel on vahel keeruline aru saada inimesest. Võib-olla vanasti, kui ei elatud nii tihedasti koos – koer oli rohkem õues, ketis –, ei tulnud see nii palju esile. Nüüd elavad lemmikloomad inimesega väga lähestikku, probleeme tekib rohkem ja neid ka märgatakse rohkem. Pärilikkus mängib oma rolli. On aretatud teatud omadustega loomi ja nüüd imestatakse: oi-oi, miks nad niisugused on.
Kui palju oleme tõugusid aretusega ära rikkunud? Tahtsime ilusaid silmi ja kohevat saba, aga saime kingituseks pealekauba ka skisofreenia. Kas koertel seda üldse esineb?
Koertel esineb skisofreeniat. Ja pärilikkus on tähtis. Ongi nii, nagu tõestas vene teadlane Beljajev, muuseas Eestist pärit rebaste peal: kui vaatad välimust, siis sa ei tea, mis iseloomu sa saad. Ja kui aretad iseloomu põhjal, võid saada soovimatu välimuse.
Mina olen seisukohal, et peaks aretama iseloomu, kui mõelda koera funktsioonile olla inimese sõber ja kaaslane. Mis meil sest kasu on, et koer on ilus ja koheva sabaga, aga koos elada temaga ei saa.
Pikka aega valitses arusaam, et koer on lihtsalt üks vähe tsiviliseeritum hunt ja nii teda peabki kohtlema. Perekond on kari, karjas peab olema juht ja hierarhia peab olema paigas. Kas need seisukohad on muutunud?
Teadlased on kindlaks teinud, et hunt ei ole karjaloom ja ammugi ei ole koer karjaloom. Hundid ja koerad elavad perekonnas, kus ei ole kindlat hierarhiat ja karjajuhti. Liidriks on see, kel on sel hetkel rohkem potentsiaali. Mõni teab, kuidas jahti pidada, teine head joogi- või puhkekohta. Seetõttu ei ole vaja muretseda, et koer hakkab äkki meie liidrikohta himustama.
Näiteks agressiivne koer ei ole agressiivne mitte sellepärast, et ta tahab ise juhiks saada ja meile kohta kätte näidata, vaid ikkagi hirmu pärast. Ja see, et ta tunneb ülemäärast hirmu põhjendamatute asjade pärast, viitab sageli vaimuhaigusele. On aga selge, et koerad nagu inimesedki armastavad reegleid ja mida nõrgema närvisüsteemiga isend, seda enam ta reegleid vajab.
Ometi on peresid, kus koer terroriseerib kui mitte kõiki, siis osa pereliikmeid. Kui ta on nii-öelda hull, siis miks ta osa pereliikmetega on ja osaga ei ole?
See nii-öelda hull saab kindlates raamides paremini hakkama kui liiga vabas võimalusterikkas olukorras. Nii nagu vaimuhaige inimene võib hullumajas hästi toime tulla, eriti kui mõni autoriteet ütleb, kuidas ja mis. Vabas maailmas aga kaotab ta pea, sest ei suuda otsustada.
Psüühikahäirega koer käitub paremini või isegi normaalselt inimesega, kes on ise konkreetne ja kehtestab kindlad reeglid ning järgib neid. Ebakindla inimesega tunneb koergi ennast ebakindlalt ja näitab seda oma käitumises välja.
Inimesed kardavad teha vigu. Kas on võimalik „normaalne” koer vale kasvatusega täiesti ära rikkuda?
On võimalik, aga selleks peab palju vaeva nägema. Uuringutega on tõestatud, et klassikalises mõttes ärahellitatud koertel ei ole tavaliselt käitumisprobleeme. Hellitamise ja armastusega ei saa väga palju halba teha, küll aga sellega, et hellitamine ja armastus vaheldub kurjuse ja karistamisega.
Aga kas kerge psüühikahäirega koera saab suhteliselt normaalsena hoida?
Saab, aga ainult kerge häire puhul. Ja see eeldab korda ehk reegleid ja kannatlikkust.
Kuidas ma tean, kui endale kahe-kolmekuuse kutsika toon, kas ta on normaalne või kergelt hull?
Sinu loomaarst peab sellest aru saama.
Kutsikate eelkool on koht, kus võib märgata esimesi ohumärke, et midagi on valesti. Siis valime õige kasvatusmeetodi. Rutiin ja rangus või pigem konkreetsus hoiab nii mõnegi kergelt vaimuhaige normaalsena. Aga riidlemine ja karistamine stiilis „paha koer!” soodustab haiguse arenemist. Samas võib terve ja tugeva närvisüsteemiga koer elada korrapäratut ja kaootilist elu, ilma et temaga midagi juhtuks.
Jah, nii ongi. Tänapäeval on kahjuks veel paljudes riikides nii, et probleemne koer jõuab spetsialistini alles siis, kui ta on juba niipalju halba kogenud, et seda on raske parandada. Keegi pole varakult tähele pannud, et koer käitub imelikult. Või kui seda ongi märgatud, siis arvatakse, et küll kasvab välja või mis veel hullem: selle saab karistamisega välja kasvatada.
Varajane sotsialiseerimine, mida kutsikate eelkoolis tehakse, ongi tähtis, et koerad ja ka kassid ühiskonnas hakkama saaksid. Vanasti hoiti neid neljanda elukuuni isoleeritult ja siis loodeti, et saavad hakkama. Mõned said ja mõned mitte.
See põhines ju hirmul, et läheb õue, jääb haigeks ja sureb ära.
Nüüd võiks selle hirmu kui mitte unustada, siis vähemalt tagaplaanile lükata. Koerte keskmine eluiga on üsna lühike, Austraalias näiteks ainult 3,5 aastat, kuna paljud pannakse käitumishäirete ilmnedes noorelt magama. Kui niiviisi vaadata, siis mis tapab rohkem: kas nakkus või puudulik sotsialiseerimine? Viimane kindlasti rohkem. On teada, et käitumishäirete pärast kaotab elu rohkem koeri kui nakkus-, ainevahetus- ja onkoloogiliste haiguste pärast kokku. See on mõtlemapanev hulk.
Väga paljut sellest, mida me rääkisime, ei tea isegi mitte loomaarstid, nagu mina. Saati siis inimene, kes võttis oma elu esimese koera ja kardab kogu aeg paaniliselt midagi valesti teha. Kust ta peaks kõike seda teadma?
Siin on palju tegureid, alates kasvatajate vastutusest. Aga ka meie, loomaarstid peame infot jagama nii palju kui võimalik. Olen üle 20 aasta esinenud Austraalias raadio ja televisiooni iganädalastes programmides. Ma näen, et sellest on kasu, kui inimesed saavad informatsiooni otse spetsialistilt. Internetist leiab tänapäeval palju infot, aga sageli ei tea, kas need väited põhinevad teadusel või keegi lihtsalt arvab nii ja nüüd levitab oma kogemust nagu lõplikku tõde.
Tiina Toomet
MTÜ Teie Loomakliinikud
