Iga koeraomaniku õudusunenägu on avastada, et tema lemmik ei suuda oma jalgu kasutada ja lohistab ennast mööda põrandat.
Enamasti kuuleb sellistest juhtudest taksikoera omanikelt, kuid see ei tähenda, et sarnaseid probleeme ei võiks esineda ka teistel tõugudel. End ainult esijalgadega edasi lohistava või sootuks liikumisvõimetu koera peab otsejoones loomaarsti juurde viima. Ka ainult ühe halvatud jäsemega loomale on oluline kiiresti arstiabi osutada. Kiire abi ja õige diagnoosi saamine määrab looma edasise elukvaliteedi ning vahel ka saatuse.
Halvatuse põhjuseid on väga erinevaid ning õige diagnoosini jõudmine võib nõuda loomaarstilt sügavamaid neuroloogiaalaseid teadmisi. Esiteks, halvatuse põhjused võivad paikneda ka mujal kui seljaajus. Seetõttu algab kõik looma neuroloogilisest ülevaatusest ning probleemide asukoha määramisest. Seejärel on võimalik järgnevaid samme planeerida. Seljaaju kahjustusest tingitud halvatust võivad põhjustada degeneratiivsed (näiteks selgroo lülidevahelise diski ehk kõhreketta haigus), kaasasündinud ja vaskulaarsed ehk veresoonkonna haigused, aga ka põletikud, kasvajad või traumad. Küsimustele vastab dr Ranno Viitmaa MTÜ-st Teie Loomakliinikud.
Kas omanik saab ka ise kodus midagi teha või millestki hoiduda, enne kui halvatud loom arsti juurde jõuab?
Esmane nõuanne oleks halvatud looma liikumise piiramine, mänguasjad peitu ning lubada ainult hädapärast pissilkäiku õues. Looma võib paigutada transpordipuuri. See esmaabi ei pruugi olla aga kõikidele halvatud patsientidele parim lahendus. Täpsemad edasised juhised määrab siiski loomaarst pärast looma seisundi hindamist.
Miks on halvatuse korral oluline kiiresti loomaarsti poole pöörduda?
Tähtis on anda looma neuroloogilistele probleemidele kiiresti põhjendatud hinnang ning kahjuks pole see interneti kommentaariumites surfates või isegi loomaarstiga telefonis vesteldes enamasti võimalik. Mitmed neuroloogilised probleemid võivad olla edukalt ravitavad kiire ja asjakohase sekkumise korral, seevastu ootame-vaatame-loodame-strateegia võib tähendada seda, et kahjustused muutuvad pöördumatuks.
Kahjuks tuleb vastuvõtule liigagi sageli selliseid neuroloogilisi patsiente, kelle puhul jääb üle ainult omanikult küsida, et kus te enne olite, sest enam pole midagi teha. Loomade neuroloogia on paari viimase aastakümnega väga jõudsalt arenenud ja paljusid neuroloogiliste probleemidega loomi on võimalik tõhusalt aidata.
Tänapäeval on halvatuse põhjuse diagnoosimisel parimaks vahendiks magnetresonantstomograafia (MRT). Miks ei piisa alati röntgenuuringust ja peab tegema MRT-uuringu? Kus on võimalik MRT-uuringut teha?
Röntgenuuring on n-ö diagnostiline raudvara, mille tegemine on võimalik enamikus loomakliinkutes. Eeskätt saame me seljapatsientide puhul röntgenipildilt informatsiooni just selja luulistest struktuuridest, seevastu ei ole närvid ega seljaaju aga hästi jälgitavad. Seetõttu õnnestub meil selle uuringuga täpset diagnoosi harva panna. Üks võimalus röntgenuuringust täiendavat informatsiooni saada on kasutada kontrastainet. Meetodi eelis on selle hea kättesaadavus, miinusteks uuringu invasiivsus ning piiratud informatiivsus. Seetõttu ongi MRT-uuring inimmeditsiini eeskujul ka loomadel rohkem kasutust leidmas. See võimaldab hoolimata kõrgest hinnast kõige täpsemalt diagnoosida suuremat osa neuroloogilistest haigustest.
Kui loom on pärast operatsiooni või ravi ikka halvatud, siis millised on võimalused talle siiski elamisväärset elukvaliteeti pakkuda?
Tagajäsemete halvatust põhjustavad seljaaju kahjustused ei ole loomadel enamasti eluohtlikud. Seetõttu võivad nad tulevikus olla igati elurõõmsad, ainult mitte võimelised iseseisvalt liikuma. Seetõttu antakse ka prognoos eeskätt liikumisvõime taastumisele. Loomaomanik peab kodustega jõudma otsusele, millises seisundis neljajalgne sõber on neile vastuvõetav. Käruga ringi liikuv taksikoer pole enam meilgi haruldus. Käru hankimine ei tohiks olla siiski esmane lahendus, sest sageli viib see taastusravist loobumisele, mistõttu patsient, kes võiks kunagi iseseisvalt liikuma hakata, seda ei saavuta või juhtub see palju pikema aja jooksul. Oluline on ka teadvustada, et koertel, kellel esineb tõsine seljaajukahjustus, võib olla halb kontroll põie üle. Kehv hügieeni pidamine võib aga olla otsustamisel määrav tegur.
Pane tähele!
On väga oluline osutada halvatud loomale kiiret arstiabi.
Halvatuse diagnoosist sõltuvad edaspidised optimaalsed raviotsused (operatsioon, medikamentoosne või taastusravi).
Diskihaigus on geneetilise eelsoodumusega, kuid ennetada aitab koera hea füüsiline vorm, regulaarne liikumine ning ülekaalulisuse vältimine.
Ka käruga ringi liikuv koer võib olla elurõõmus seltsiline, kuid ei pruugi siiski kõige paremini sobida kõikide perede võimaluste või soovidega.
Kõige sagedamini tabab halvatus takse
Halvatud taksikoerad on kõige arvukamad neuroloogilised patsiendid. Kui arvestada kogu diski haigestumisega seotud statistikat, siis kogeb neid probleeme elu jooksul laias laastus iga teine taksikoer. Selles on pikalt süüdistatud taksikora pikka selga, kuid see näib olevat üksnes kaudne põhjus.
Otsesem põhjus on siiski geneetikas, mis põhjustab juba varases nooruses selgroovaheliste diskide elujõuetuks muutumist. Mitme teguri koosmõjul võibki tekkida diski songastumine seljaajukanalisse, mis pressib seljaajule ja/või närvijuurtele ning põhjustab selja valulikkust ja halvatusnähtusid. Selgeid juhiseid probleemide ennetamiseks on keeruline anda, kuid kui halvatus on juba tekkinud, siis on parim aeg juba mööda lastud. Dr Ranno Viitmaa soovitab hoida koer edaspidi võimalikult heas füüsilises vormis, tagades talle regulaarne liikumine ning vältides ülekaalulisust. Kuigi mõnda aega pärast halvatust oleks soovitatav vältida treppe ning diivanile hüppamist, siis pikemas perspektiivis võiks taastusraviga jõuda ikkagi nii kaugele, et ei peaks looma süles treppidest üles kandma. Linnalegendina taksiomanike seas leviv jutt, nagu peaks taksikutsikas iga hinna eest vältima treppidel liikumist, ei pea paika, kui ei kalduta äärmustesse. Pigem võib see kutsikal soodustada diskide ainevahetust.
Kui halvatusnähud on sedavõrd tõsised, et loom ei suuda iseseisvalt liikuda, siis on põhjust opereerida. Kui operatsioon tehakse mitte täielikult halvatud koerale, siis on vägagi suur tõenäosus, et loom hakkab uuesti ise liikuma. Kui on aga tekkinud täielik halvatus, siis sõltub prognoos suuresti sellest, kui kiiresti loom operatsioonile pääseb. Kiire abi võib tagada ka siis paranemise, aga üle paari ööpäeva ootamine kahandab taastumisšansid pea olematuks.
Helen Valk
