Peitmunandilisust esineb viimasel ajal järjest rohkem ja eriti just tõukoertel. See võib olla ühe- või mõlemapoolne. Peitmunandi korral ei ole üks või mõlemad munandid laskunud kõhuõõnest kubemekanali kaudu munandikotti, vaid on jäänud pidama kas kõhuõõnde või kubemekanalisse. Kui koeral pole munand(id) laskunud neljandaks elukuuks, siis seda tõenäoliselt enam ka ei toimu. Sellised tõukoerad ei ole näituse- ega aretuskõlblikud. Kui munand on jäänud kõhuõõnde või kubemekanalisse, on ta pidevalt soojemas keskkonnas kui normaalselt ette nähtud. See võib põhjustada liigset testosterooni eritumist, mille kõige enamlevinumaks väljendumiseks on agressiivsus.
Ka on koera vanemas eas väga suur oht pahaloomulise kasvaja tekkeks ebasoodsas keskkonnas asuvasse munandisse. Reeglina annavad need kasvajad siirdeid kopsudesse. Mõnedel kirjanduse andmetel on oht, et peitmunandist areneb kasvaja kuni 80%. Peitmunandilisuse ainuke aktsepteeritav ravi on kastreerimine. Kastreerimine Samuti nagu emaseid koeri, on soovitav aretuses mittekasutatavad isased koerad kastreerida. See aitab vältida isastele koertele iseloomulikke käitumisprobleeme ning näiteks agressiivsust. Kastreerimine aitab ära hoida ka hilisemas eas esinevaid eesnäärme probleeme. Kindlasti tuleks kastreerida peitmunandiga koerad. Kastreerimise kõrvalnähuks võib olla kehakaalu suurenemine, kuid piisava liikumise ja õige toitmisega saab koera hoida heas vormis. Tihti rasvuvad juba enne kastreerimist ülekaalus olnud koerad.
Allikas: www.loomaarst.ee