2016. aastal jõudis Eesti varjupaikadest Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasesse 14 tonni lemmikloomade korjuseid, millest kõige ülekaalukama osa moodustavad kassid.
Arvestades kasside väikest kehakaalu, on jutt tuhandetest loomadest, kes inimese hoolimatuse tõttu on hukule määratud. Ometi on olukorrale lahendus olemas – hulkuvate loomade arvu aitab kõige tõhusamalt vähendada koerte ja kasside steriliseerimine või kastreerimine.
Lemmikloom on vastutus. Kuid loomaomanik ei vastuta ainuüksi oma lemmiku, vaid ka tema järglaste tuleviku eest. Erinevalt inimestest ei ole loomadel järglaste saamine emotsionaalne ning läbimõeldud otsus, nad tegutsevad instinktide ajel. Steriliseerimata kass võib ühe aasta jooksul poegida kuni neli korda ja saada seega kokku umbes 20 järglast.
Ka koerad võivad aastas mitu korda poegida ja ühes pesakonnas võib olla isegi 15 kutsikat. Arvestades, et täiskasvanud loomapojad annavad omakorda järglasi, võib teisel aastal kassiperes olla juba 140 poega, kolmandal 1700 ja neljandal aastal on algsel kassipaaril juba 20 000 järglast.
Keerukas kodu otsimine
Sotsiaalmeediakanalites ning kuulutusportaalides levitatakse sageli ahastavaid postitusi, kus otsitakse kodu imearmsatele ja sõbralikele kutsikatele ja kassipoegadele. Kui lemmikloom saab järglasi, siis ei saa esiteks kunagi olla täielikult kindel, et järglased satuvad hoolitsevasse ja vastutustundlikku perre. Teine probleem on aga see, et kuulutuste juurde on küll lisatud fotod kurvanäolistest kassipoegadest, aga tegelikult pole neid kuskile panna, sest olgu nad nii armsad kui tahes, kurb reaalsus on see, et kõigile loomapoegadele soovijaid lihtsalt ei jätku.
Tänapäeval ei ole aastatetagusel kombel loomalapsed «merekooli» saata enam kohta. Praeguste seaduste kohaselt on selline teguviis kriminaalkorras karistatav – teo toimepanijale võib määrata kuni üheaastase vangistuse või rahalise karistuse. Looma hülgamine ja abitusse seisundisse jätmine on loomakaitseseadusega keelatud ning karistatav kas rahatrahvi või vanglakaristusega. Hulkuvatel loomadel on võrreldes tubaste loomadega palju lühem keskmine eluiga ning hulk ohte: tunduvalt suurem on risk tänaval auto alla jääda, haigestuda või sattuda vägivallatseja ohvriks.
Poegimine on kurnav
Lisaks probleemile, kuhu panna soovimatud järglased, kurnab sage poegimine emaslooma organismi. Kuid karmis võitluses geenide edasiandmise nimel kannatavad ka isasloomad, keda sunnib võimas sugutung osalema teravas konkurentsiheitluses rivaalidega. Isaste kasside osas on levinud arvamus, et kuna nemad poegi koju ei too, siis võiks nad lõikamata jätta. See arvamus on väga vale.
Suguküpsed isakassid peavad emastele silma jääma ning rivaalidega võisteldes kaitsma suurt territooriumi. Nende elu on pidev võitlus teiste hulkuvate kassidega, mis nõuab loomalt palju energiat. Seetõttu on kastreerimata isased kõutsid räsitud olemisega, nende kõrvad on katki ning pea ja keha haavandeid täis. Ka satuvad kastreerimata vabakäigukassid palju sagedamini õnnetustesse ja seetõttu on nende keskmine eluiga palju lühem kui kastreeritud loomadel.
Sama kehtib ka kastreerimata koerte puhul, kelle võimas sugutung viib nad soovimatutesse ja isegi eluohtlikesse seiklustesse. Emase koera feromoone haistavad isased kuni viie kilomeeteri kauguselt. Samuti tunnevad koerad juba kaugelt rivaalide saabumist. Eluraskustes karastamatuid noori koeri, kes on välja pääsenud, võivad oodata pahatahtlike inimeste löögid või jalahoobid ning saatuslikuks võivad saada ka koerte omavahelised pulmakaklused või auto alla jäämine.
Loomapulm
Loomade pulmatrall toob kaasa ebameeldivusi ka peremehele. Tubane kastreerimata kass hakkab elamist märgistama ning jätma kõikmõeldavatesse kohtadesse, kaasa arvatud riided ja jalanõud, vängelt lõhnavaid uriiniloike. Omapäi õue hulkuma lastavad kassid märgistavad kindlasti näiteks naabrite auto või välisukse esise ning see võib rikkuda suhted naabritega. Lisaks lõhnab loom väga ebameeldivalt ja kräunub pidevalt, häirides naabreid ja ümbruskonda.
Selleks, et kassid ja koerad ei paljuneks, tuleks nad kastreerida/steriliseerida. See on ühekordne kulutus ning omaniku ja looma jaoks kõige lihtsam. Põhjendused ning kahtlused, miks omanikud ei taha loomi kastreerida/steriliseerida on järgmised:
- Loom peab saama vähemalt ühe pesakonna, muidu muutub ta kurjaks.
- Lõikus on looma sandistamine.
- Looma elukvaliteet langeb.
- Isased väljas liikuvad kassid saavad teiste käest peksa.
- Loomad muutuvad laisaks.
Loomaarstid kinnitavad, et need väited ei vasta tõele. Kastreeritud/steriliseeritud loomadel pole jooksuaega, nad ei erita lõhnu ega häälitse jooksuajale omaselt, ei meelita ligi võõraid loomi, reeglina ei märgista, hoiavad kodu ning püsivad oma territooriumil. Üldjuhul saavad kastreeritud/steriliseeritud loomad omavahel paremini läbi ja nende agressiivsus väheneb.
Kastreeritud/steriliseeritud loomad võivad võtta kaalus juurde, kuid kaal on kontrollitav kindlate söögikordade kehtestamise ning loomaga aktiivselt aja veetmisega.
Tabletid ja süstid
Paljud omanikud ei taha oma kassi n-ö «ära rikkuda» ning otsustavad innavastaste tablettide kasuks. Tablettide andmine ja süstide tegemine nõuab väga täpset kursis olekut looma innaajaga ja selle meetodiga ei saavuta jäädavat tulemust. Hormoontabletid võivad pikaajalise kasutamise tagajärjel põhjustada piimanäärme kasvajaid, mädaemakat ja teisi terviseprobleeme.
Selliste haigusnähtude esinemisel on lõikus möödapääsmatu, aga paljudel juhtudel on kass saanud selleks ajaks juba pöördumatu tervisekahjustuse. Selle kõige vältimiseks on looma steriliseerimine/kastreerimine parim lahendus ja seda on mõistlik teha tervele noorele loomale, et vältida soovimata pesakondi ja hilisemaid terviseriske. Steriliseerimise käigus eemaldatakse emakas ja munasarjad, kastreerimise käigus munandid. Seoses suguhormoonide puudumisega kaovad kõik innatunnused ning loom enam ei tiinestu.
Eleen Laasner
