Kas tunnete end ära: te olete tulutult püüdnud oma koera panna aru saama sõnast „ei“; te olete koeraga rääkinud, olete häält tõstnud, kuid tundub, nagu räägiksite te seinaga ning koer ei pööra teile üldse tähelepanu. Kui jah, siis järgnev on just teile.
Koerad oskavad koerte keelt, nad ei oska eesti, vene ega muid keeli. Nad ei tunne algul isegi mitte oma nime. Kui järele mõelda, siis ei oska ju enamik inimesi ka koerte keelt.
Mida teeb koer, kui ta tahab teist koera või ka omanikku eemale peletada? Ta vaatab talle otsa ja uriseb. Kui teil on vaja järgmine kord koerale öelda ei, proovige sama: urisege koera peale.
Hääletoon ja kehakeel
Mõnikord arvavad koeraomanikud, et koer on väike karvane inimene, ja püüavad omistada talle inimlikku asjadest arusaamist ning inimlikke tundeid. Inimestel on sageli lihtsam mõelda endale tuttavates terminites ning omistada koerale inimeste maailmas tuttavaid emotsioone.
Koera juhivad instinktid ning nende mõistmine ongi võtmeks koera käitumise mõistmises. Mõned koerad on aretatud selliseks, et nad tahavad inimesele meeldida. Mõned on aretatud nii, et nende jaoks on kõige tähtsam saaklooma tabamine. Mõned koerad tahavad vaid, et nende vajadused oleksid täidetud. Nad tahavad süüa, juua ja piisavalt tegevusi ning piisavalt puhkust. Koerad suudavad seostada üksteisele järgnevaid tegevusi, aga mitte kunagi selliseid tegevusi, mille vahel on pikk ajavahemik.
Koerte keele õppimist tuleks alustada hääletoonist ja kehakeelest. Toon, millega te koera kiidate, peaks olema pehmem, kõrge, pisut eksalteeritud. Naisterahvastel on selle „hea koer“-tooni esilemanamine lihtsam. Meestel, vastupidi , tuleb paremini välja negatiivne, karistav toon: madal, järsk, isegi pisut urisev: Käsklusi andes peaks oma hääletooni hoidma võrdlemisi neutraalse, aga kindla.
Käskluste toon ei tohiks olla positiivne ega negatiivne, pigem tasakaalukas. Proovige oma hääletooni muuta ja jälgige koera. Öelge näiteks karistuseks mõeldud sõnu positiivse tooniga ja vastupidi. Isegi kui koer tunneb sõnade tähendusi, reageerib ta esimeses järjekorras hääletoonile.
Sageli kurdavad loomaomanikud, et koerad tunduvad käsklustest mitte aru saavat. Jälgige hääletooni, millega te käsklusi annate. Ehk venitate käsklusi või muudate oma hääletooni? Ütlete „isssstu“ või „seii-sa“?
Selleks, et õpetada koera inimkeelest aru saama, tuleb kasutada sõna koos soovitud tegevusega, mis näitaks koerale, mida te temast tahate. Lisaks tuleb kasutada mõjutust: kas positiivset või negatiivset.
Preemiaks maius või mänguasi
Alustame näiteks koerale tema nime õpetamisega. Öelge koera nimi. Kui koer sellele reageerib (vaatab teie poole, liputab saba, tuleb teie juurde), andke talle maius ning silitage ja sügage koera. Nimi peab koera jaoks alati seostuma millegi positiivsega. Kui koer ei reageeri, püüdke pärast nime ütlemist näiteks mänguasjaga tema tähelepanu köita ning kui koer teie poole vaatab, järgneb preemia. Tehke neid harjutusi seni, kuni saate hakkama ilma mänguasjata, muutke kohta ja tingimusi. Neid harjutusi oleks hea teha pidevalt aastast aastasse, sest need tugevdavad inimese ja koera vahelist kontakti. Kõige tähtsam on meeles pidada, et kunagi ei tohi unustada koera kiitmist ja premeerimist.
Samal viisil tuleb õpetada ka teisi käsklusi. Käsklus peaks olema lihtne ja ühesõnaline, siis töötab see kõige paremini. Käsklust ei tohi kasutada osana pikemast jutust. Kui te üritate pidada koerale loengut nagu näiteks: „ei, ei, paha koer“, siis enamasti see ei mõju, sest koer ei suuda eristada käsklust muust jutust ning see mõjub lihtsalt mingi mulinana.
Käsklust ei tohi devalveerida. Kui te olete harjunud kordama koerale pidevalt „ei, ei“, tehes seda pehmel toonil, on see koera jaoks lihtsalt üks pehme sõna ning ei tähenda eriti midagi. Kasutage näiteks madalat järsku urinat, nagu „eeh“, „ou“ või lihtsalt mingit heli, üldse mitte konkreetset sõna, aga öelge seda teravalt.
Õige sõna õigel ajal
Kui inimene ütleb teisele inimesele sõna „ei“, siis ta eeldab, et teine saab aru, mida see sõna momendil tähendab. Teine inimene suudab mõista konteksti ja inimühiskonna reegleid.
Koerad ei tunne asjade väärtust, nende jaoks pole vahet, kui kallis oli äranäritud saabas. Koerad ei saa aru, et mõningate asjade söömine võib teha häda nende tervisele või isegi tappa. On olukordi, kus koer ei oska „ei“ käsklusele isegi mitte reageerida.
Mis veelgi hullem, inimesed võivad muutuda „ei“-käsklust kasutades karmiks ja isegi karistada koera valel asjal või valede vahenditega. Sellise tegevuse tagajärjeks on, et te kahjustate enda ja koera suhet ning võib-olla isegi koera suhet kõikide inimestega üldse.
Võib eristada kolme sorti olukordi, kus sõna „ei“ kasutatakse. Esimene olukord on hädaoht. Kui koera on õpetatud, et „ei“ tähendab peatumist, võite koera õnnetusest säästa.
Teine ja kõige levinum olukord on selline, kus koer teeb midagi sellist, mida te ei taha teda tegevat. Sel juhul muutub sõna „ei“ sageli osaks pikemast fraasist, näiteks „ei näri“. On mitmeid teisi sõnu, mis võiksid sellises olukorras toimida, näiteks „jäta“, mis võiks tähendada tegevuse lõpetamist. Mõlemal juhul on tegemist käsuga, mis antakse siis, kui koeral on juba tegevus pooleli, ning soovitakse teda teise tegevuse juurde suunata. Näiteks kui koer on roninud diivanile, oleks ehk mõistlikum „ei“ asemel kasutada näiteks „maha“.
Kolmas olukord võiks olla selline, kus koer on tegevust alustamas, näiteks kavatseb diivanile ronida. Sel juhul võiks näiteks kutsuda koera enda juurde ja kui ta tuleb, kindlasti premeerida. Seega võiks koerale õpetada pigem seda, mida teha, mitte seda, mida mitte teha.
Proovige õpetada koerale nii palju eri käsklusi erinevate olukordade jaoks kui võimalik, et tema elu lihtsamaks teha. Veel üks võimalik „ei“ kasutuskoht on pehmele ei-käsule. See võiks tähendada midagi sellist, et „see ei ole just päris see, mida ma tahtsin, äkki sa pakuksid välja mõne muu tegevuse?“ Selline „ei“ on pigem koera abistamiseks kui mingisse tegevusse vahele segamiseks. Selline õpetus loob usaldusväärse suhte koera ja omaniku vahel ning kui koer teeb soovitud valiku, tuleb teda loomulikult rõõmsalt premeerida.
Õpi koos koeraga
Vihane inimene ei sobi koera õpetama. Viha ei luba selgelt mõelda. See, mida me tunneme ja mõtleme, mõjutab tugevalt meie käitumist. Kui inimene karjub koera peale või isegi lööb teda, rikub ta oma suhte koeraga ning selline käitumine on treeningu suhtes väga halb. Mõnele koerale võib isegi ühekordne viha põhjustada tagajärgi, mille ravimine võtab palju aega ja vaeva isegi kogenenud treeneritel.
Sõna „ei“ vältimine sunnib koeraomanikku mõtlema viisides, kuidas koeraga suhelda ja käituda. „Ei“ ei ole mingi imerohi, sel ei ole koera suhtes mingit üleloomulikku võimu. Kui selle sõna kasutamine viib negatiivse tagajärgedeni, millest eespool juttu oli, on parem selles kasutamisest loobuda.
Heaks alternatiiviks sõnale „ei“ on mingi suvalise hääle tegemine, mida te oma igapäevases jutus ei kasuta ning seetõttu on välditud ka vale arusaamine koera poolt. See heli võiks tähendada: „Stopp: vaata mind ja oota, mida ma sulle ütlen.“ Alati tuleks lõpetada positiivselt, et koeral oleks ka järgmine kord stiimul vaadata omanikule hirmuta otsa. Mida rohkem asju te koos koeraga õpite, seda tugevam on teie omavaheline side.
Ajakiri Lemmik
