Mina kartsin väikesena koeri. „Vastik laps“ räägib mu ema „hakkasid karjuma ja püüdsid mööda mind üles ronida, kui mõni koer vastu tuli. Kusjuures koer ei teinud sinust üldse väljagi. Kust niisugune küll meie peresse sattus?”
Mina ei mäleta, aga ema jutustab leebudes edasi, et tegelikult oli mul koerakartuseks ikka põhjus ka: mingi suur must koer olevat meie hoovi tulnud, kus ma pahaaimamatult liivakastis mängisin ja minu suure kummist, täispuhutava klouni minema viinud. Vaikselt tuli, selja tagant, haaras klouni hambusse ja läks. Muidugi hakkasin ma koeri kartma. Kardan siiani, aga mitte kõiki.
Koeri ei ole vaja karta, reeglina on nad sõbralikud või ükskõiksed. Neil ei ole tahtmist ega huvi tänaval inimestega tüli norida. Näiteks ei kujuta ma endale üldse ette, et hulkuv koer võiks hammustada. Miks ta peaks seda tegema? Tänav ei ole ju tema oma, tal ei ole seal midagi kaitsta. Tal pole seda enesekindlustki (ta on ju üksi), et midagi kaitsta. Ta võib rünnata, kui tunneb end ahistatuna, aga ka siis eelistab ta tavaliselt põgenemist rünnakule. Pealegi kui meie, inimesed, temast lihtsalt mööda kõnnime, siis miks peaks ta end ahistatuna tundma? Hulkuvad koerad ei hammusta, võin üsna suure kindlusega väita.
Enamasti hammustab inimest tema enda koer
Kes ja kelle omad on siis need koerad, kes alalõpmata inimesi hammustavad? Igal aastal registreeritakse sadu hammustusjuhtumeid ning ilmselgelt jääb suur hulk ka fikseerimata. Koerte hammustuste kohta on tehtud uurimusi mitmes riigis ja on leitud, et ainult ¼ neist toimub avalikus ruumis. Enamasti on aga tegemist oma perekonna sisese probleemiga ehk siis hammustada saadakse oma koera käest. Aga see pole teema, millest tahtsin rääkida.
Tänane teema on kohtumine võõra koeraga. Nagu ma juba ütlesin, on enamik koeri õnneks sõbralikud. Kuid sellest hoolimata ei maksa neile luba küsimata ligineda. Hulkuva koera puhul pole meil kelleltki küsida ja seega on mõistlik ta ka tähelepanuta jätta. Omanikuga koera pole ka mõtet hoogsalt tülitama minna. Koer võib tõlgendada seda kui rünnakut ja asuda kaitsepositsioonile. Kui on kange tahtmine mõne koeraga tänaval suhelda, siis tuleb paluda omanikult luba ja selle saades läheneda koerale aeglaselt ja rahulikult ning sügada siis tema kaela või kurgualaust. Paljudele koertele ei meeldi pea silitamine ja veel vähem pähe patsutamine.
Seega reegel nr 1. Võõra koera juurde ei minda. Eriti ei maksa tema juurde minna, kui ta on ketis või kinnises aias, sest siis valvab ta oma territooriumi. Koera juurde minekuks saab lugeda ka seda, kui koer seisab rihma otsas oma peremehe kõrval ja te otse tema nina alt mööda lähete. Natuke rohkem distantsi ja koer ei pea hakkama pead murdma, kas see on nüüd rünnak ja peab ta asuma kaitsele või mitte.
Koertel on väga tugev jahikirg. Igasugused liikuvad objektid tekitavad neis vastupandamatu tagaajamissoovi. Rattur või suusataja on sama hea saak kui kiiresti põgenev kass. Otse loomulikult peavad koeraomanikud selle eest hea seisma, et inimesed saaksid normaalselt oma harrastustega tegeleda. Et rattur ei peaks kandma rauast sääriseid ning tervisjooksja pipragaasi taskus. Koerad peavad niisugustes kohtades rihma otsas olema. Aga kui ei ole?
Reegel nr 2. Ära kunagi jookse. Tuleb tempo maha võtta ja seisma jääda. Reeglina kaotab koer mitteliikuva objekti vastu kohe huvi ja sageli ei tule teda mitte nuusutamagi. Muidugi on väga tüütu mingite koerte pärast oma treeningut pidevalt katkestada. Kui koeraomaniku korralekutsumine ei anna tulemusi, siis tuleb teavitada korrakaitseorganeid. Mingil hetkel peavad vastutustundetud koeraomanikud aru saama, et kui nad oma lemmikute käitumist ei kontrolli, siis saavad nad karistada.
Koerad tõlgendavad meie kehakeelt omamoodi. Inimühiskonnas on viisakas suunduda otse teise inimese poole, vaadata silma ja sirutada käsi tervituseks. Koerale paistab selline käitumine ähvardusena. Niisamuti nagu ka ülemäärane hüplemine ja vehkimine. Koer, kes muidu mööduks võib-olla täiesti ükskõikselt, võib tulla vehkleva inimese juurde haukuma, sest see ju ähvardas teda või hoopis kutsus mängima.
Reegel nr 3. Oleme koerte juuresolekul rahulikud ja ükskõiksed. Õpetame seda ka lastele. Koerale ei vaadata silma, sest ta peab seda väljakutseks.
Aga kõigest hoolimata, mida siis ikkagi teha, kui ligineb täiesti võõras ja võib-olla ka hirmuäratav koer?
Tavaliselt on inimese poole tulev koer lihtsalt uudishimulik ja läheb peale põgusat nuusutamist oma teed. Kui siiski tundub, et ta võib rünnata, siis … ega muud üle ei jää, kui seista paigal ja püüda olla hästi rahulik. Mitte hüüda ega karjuda ega kätega vehelda. Hingame rahulikult, piilume koera silmanurgast, ei keera selga ega vaata ka otse silma sisse. Kui tuleb nuusutama, siis las tuleb. Kui märkab, et ei ole mingit ohtu ega ähvardust, siis tõenäoliselt läheb ka minema.
Kui aga tõesti ootamatult ründab, siis võib proovida talle lükata suhu ükskõik mida mis käepärast on (kott, kinnas, mantel), et ta hammaste vahele satuks midagi muud, mitte meie käsi või jalg. Kukkumise korral tuleb tõmbuda kerra ja kaitsta kätega pead ning kaela.
Igast niisugusest rünnakust tuleb teha avaldus politseile ja lasta haavad arstidel üle vaadata. Hammustushaavad paranevad halvasti ja vajavad sageli tõsist ravi. Meedikud otsustavad ka teetanuse- ja marutaudivaktsiini vajaduse üle.
Kirjutasin loo alguses, et kardan siiani koeri, aga mitte kõiki. Jah, enamikke koertest ma ei karda, aga võõrasse aeda ilma pererahva juuresolekuta ei sisene. Ma ei karda koeri tänaval ei lahtiselt ega rihma otsas, kuid tunnen kõhedust, kui möödun aiast, mille taga lärmab hiiglaslik lõukoer ja aed ise on selline kokkukukkumise äärel olev kipakas. Ma kardan oma patsienti, kui tema kehakeel ütleb, et talle ei meeldi võõra inimese puudutus. Ma tean, et vigastatud ja valudes koer võib hammustada, kui ma teda piisava ettevaatuse ja hellusega (vajadusel narkoosi appi võttes) ei käsitle.
Ma usun, et olen endale piisavalt selgeks teinud, mis asjaoludel ja miks koerad võivad hammustada ja seetõttu olen veendumusel, et ükskõik kus ja kuidas see ka ei juhtu – igal juhul on süüdi inimene. Kas siis see, kes ei osanud koeraga õigesti käituda või sagedamini see, kes pole osanud oma koera õpetada-kasvatada või on lihtsalt vastutustundetu.
Tiina Toomet
