Siseparasiidid on meie koerte ja kasside hulgas laialt levinud. Kõige sagedamini tuleb ette solkmeid: kutsikasolge (Toxascaris leonina) ja koerasolge (Toxocara canis) koertel ning kassisolge kassidel. Solkmed on teatava piirini liigispetsiifilised, kuid vahel võivad parasiteerida ka teist liiki loomadel, sealhulgas inimestel.
Täiskasvanud solge parasiteerib koera või kassi soolestikus ja muneb seal hulgaliselt mune: üks emane solge võib elu jooksul toota kuni 200 000 muna. Munad satuvad roojaga väliskeskkonda, kus sobiva temperatuuri juures muutuvad paari nädala jooksul nakatamisvõimelisteks.
Kui sellise muna neelab alla koer või kass (või inimene), järgneb uus arengutsükkel. Üks solkmeliik areneb ja muundub soole seinas, teine rändab vereringe kaudu kopsukoesse, sealt köhitakse välja ja neelatakse uuesti alla. Soolestikus asub täiskasvanud solge jälle munele.
Üks emane solge võib elu jooksul toota kuni 200 000 muna
Solkmemunad peavad väliskeskkonnas vastu üpris kaua. Lisaks lihtsale munemisele-rändele-muundele on solkmetel üks salakaval viis oma liik säilitada. Täiskasvanud looma organismi sattunud solkmemunadest arenevad vastsed, kes ei vii oma arengutsüklit kohe lõpule, vastsed suunduvad vereringe vahendusel mujale organismi ja jäävad seal soikeseisundisse (soikevastsed).
Selline vastne on kui “vaikne” terrorist, kes ootab sobivat hetke ja aktiveerub koera organismis näiteks tiinuse või imetamise ajal. Siis läheb solkme arengutsükkel edasi ja ta nakatab veel sündimata kutsikaid. Kutsikad ja kassipojad võivad solkmed saada ka emapiimaga.
Solkmemune võivad alla neelata ka muud loomad, näiteks hiired ja teised pisinärilised. Nende loomade organismis koera- ja kassisolkmed oma arengutsüklit lõpule viia ei suuda. Solkmevastsed võivad aga jääda pisinäriliste organismi ootele. Kui kass või koer murrab sellise hiire, võib tema lihast samuti solkmenakkuse saada.
Solkmete mõju
Solkmed võivad ulatuslikult kahjustada sooleseina – võib tekkida soolepõletik ja toitainete puudulik imendumine ning võimalik on eluaegne soolefunktsiooni häire. Rändel kahjustavad solkmed maksa ja kopse, põhjustades seal põletikukoldeid. Sooleparasiidid mõjutavad immuunsüsteemi, sest parasiitide toimele peab immuunsüsteem kogu aeg reageerima. Kui näiteks vaktsineerimiseas kutsikal on hulgaliselt siseparasiite, on nakkushaiguste vastaste kaitsekehade tekkimine häiritud. Solkmetest nõrgestatud organism on vastuvõtlikum nakkushaigustele. Kui solkmeid on palju, on võimalik mehhaaniline sooleummistus – solkmed sulgevad tropina soole.
Ravist ja ravimitest
Üldiselt kasutatakse solkmete profülaktikaks ja raviks suukaudseid ravimeid nii tableti kui pasta kujul. Tabletid on suuremalt jaolt komplekspreparaadid, kus on kaks või enam toimeainet, eesmärgiga hävitada solkmed, muud ümar- ja paelussid. Nii pastad kui tabletid on lühiajalise toimega: ravim soolestikust praktiliselt ei imendu ja mõjuaeg on seega üks-kaks päeva.
Pikema toimega raviaine on selamektiin (toime kestab üks kuu, küsida loomaarstidelt), mis looma nahale manustatuna imendub vereringesse ja toimib nii välis- kui siseparasiitidele. Selamektiin tapab solkmed, aitab hävitada kuulmelesti, tapab sügelislestad ja kirbud. Paelussidele selamektiin ei mõju.
Solkmete vältimine
Piirkonnad, kus koerad ja kassid liiguvad (linnapargid, koerte jalutusalad), on solkmemunadega üsna saastunud, solkmemune võivad oma jalanõudega koju tuua ka inimesed. Seega on solkmetesse nakatumise risk üsna suur. Erilises ohus on väga noored kutsikad ja kassipojad – nad võivad solkmeid saada oma emalt.
Solkmetesse nakatumist pole võimalik täielikult vältida
Solkmetesse nakatumist pole võimalik täielikult vältida, seepärast soovitatakse teha koertele ja kassidele regulaarselt ussitõrjet: kuuekuuseks saamiseni iga kuu, edasi neli korda aastas. Võib lasta loomal teha ka roojaproovi, kuid rooja uuring ei pruugi alati sajaprotsendiliselt parasiitidega nakatumist kinnitada või ümber lükata.
Soikevastsed ohustavad just tiineid ja imetavaid koeri ja nende kutsikaid, kuid soikevastsete olemasolu pole võimalik kuidagi kindlaks teha. Seega on mõistlik pigem karta kui kahetseda ja tiinele ning imetavale koerale hoolikalt kord kuus ussirohtu anda.
Toksokaroos on ka inimest ohustav solgetõbi
Toksokaroos (kutsikasolkme ja kassisolkme poolt põhjustatud haigus) on inimese ja eelkõige laste tervist ohustav parasitaarhaigus, mille levitajateks on koerad ja kassid.
Haigus on levinud maakera eri paikades ja viimasel ajal teostatud seroloogilised uuringud on näidanud, et 3-14% inimestest on nakatunud kolmanda arengustaadiumi nakkusvastsetega. Inimene on nendele parasiitidele parateenseks ehk mitteadekvaatseks peremeheks, kelles parasiidi vastsed ehk larvid sooritavad rände eri organitesse ja kehaosadesse, kuid ei arene täiskasvanuks. Mitteadekvaatsete peremeeste puhul eelistavad larvid rännata just kesknärvisüsteemi ja silmadesse, kus nad võivad elada ja säilitada nakatamisvõime ilmselt kuni peremehe elu lõpuni, kahjustades seal tõsiselt kudesid ja organeid. Ka üksainuke larv on inimesele tugevalt patogeenne.
Meie uuringute põhjal on umbes pooled kassid, sõltumata vanusest, nakatunud peensooles parasiteerivate kassisolkmetega, koerad on täiskasvanud solkmetele peremeesteks enamasti vaid kutsikaeas, täiskasvanud koerad on peamiselt larvaalse toksokaroosi kandjateks.
[xyz-ihs snippet=”vahejoon”]
Perearst Malle Lehtmets:
“Kui pere lemmikloomal on avastatud siseparasiidid, tuleks pereliikmetel pöörduda oma perearsti poole, kes otsustab mida teha edasi. Enamasti tehakse roojaproovi uuring ning kui vaja, alustatakse ravi.”
Janne Orro
loomaarst
