Inimeste tervisliku toitumise kohta infot leida on enam kui lihtne – sellest kirjutatakse ohtralt ja toitumisnõustaja vastuvõtt on telefonikõne kaugusel. Kuid me kipume unustama, et ka meie lemmikloomad väärivad täisväärtuslikku värsket liigile kohast toitu, mitte tugevalt töödeldud kuivtoitu või konserveeritud toitu. Enamik müüdavaid lemmikloomatoite on sisuliselt kiirtoit. Inimeste puhul teame kiirtoidu tervist kahjustavat mõju hästi. Aga ka lemmikloomadele toob kiirtoit kaasa samasugused terviseriskid – ülekaalulisuse, südamehaigused ja diabeedi.
Koera ja kassi liigiomane dieet on väga erinev sellest, mida sisaldavad populaarsed lemmikloomatoidud. Üle 50% koeratoidust peaks olema valgud ning kolmandik rasv. Kõigest 14% on piisav süsivesikute kogus koera jaoks ning selle allikaks ei peaks olema enamlevinud teraviljad. Süsivesikud ei ole koera dieedis hädavajalikud, küll aga on seda valgud. Sobivad süsivesikute allikad on kaunviljad nagu läätsed ja kikerherned, maguskartul, kõrvitsa perekonna liigid ning mitmed muud puu- ja köögiviljad.
Miks sisaldavad koeratoidud teravilja?
Koeratoidutootjad hakkasid toodangusse lisama ohtralt teravilja juba 1950-ndatel ning mitte selle pärast, et sellest kuidagi koertele kasu oleks. Peamine põhjus on hoopis see, et tegemist on kergesti kättesaadava ja odava toorainega, millel on pikk säilivusaeg ning mis võimaldab koeratoidukrõbinatele nende iseloomuliku kuju. Töödeldud teravilja lisamine suurendab toidu mahtu, kuid vähendab selle toiteväärtust. Ebasobivad teraviljad koeratoidus on näiteks oder, riis ja riisijahu, mais (maisijahu, maisitärklis ja kõik muud vormid), kaer, teraviljaidud ja seemnekestad, soja ning nisu.
Peamine, mida teravili koertele põhjustab, on ülekaalulisus. Tegemist on rafineeritud süsivesikutega, mis sarnaselt inimestele tõstavad kiiresti veresuhkrut ning insuliini, põhjustades liigset koormust pankreasele, pidevat näljatunnet ning insuliiniresistentsuse ja diabeedi teket. Pideva näljatunde tõttu sööb koer rohkem kui tarvis, tema kehakaal tõuseb ning sellega kaasnevad liigesepõletikud ja muud kroonilised põletikud kehas, mis on vähi eelastmeks. Väga sageli soovitavad loomaarstid sel juhul kalleid spetsiaaltoite, mis on kaloritevaesed ja kiudainerikkad, kuid sellegipoolest põhinevad teraviljal, mis ainult süvendab probleeme.
Teravili sisaldab sageli ka pestitsiide, herbitsiide ja muid kartsinogeense toimega aineid. Enamasti on koeratoidus kasutatav teravili inimeste toiduainetööstuse jääk, mis tähendab seda, et need sisaldavad ohtralt kahjulikke toksiine ja minimaalselt vitamiine. Sageli pärinevad need lisaks ka geenmuundatud taimedest. Kuna koerte liigiomane dieet ei sisalda teravilja, siis on aina enam levinud ka koerte gluteenitalumatus. See väljendub pärmseene infektsiooni levikuga tasakaalust väljas soolestiku tõttu ning võib tähendada kroonilisi kõrva- ja nahapõletikke, kõhulahtisust, lekkiva soole sündroomi ja palju muud.
Kuidas defineeritakse koeratoidus “liha“
Ka siis, kui lemmikloomatoidu peamise koostisena on märgitud liha ja loomsed kõrvalsaadused, on selle info taga palju enamat, kui esmapilgul arvata võiks. Sageli on tegeliku lihavalgu hulk üsna madal ning peamise massi annavad kõik muud looma osad – karvad, kõõlused, siseelundid, kondid jmt.
Ameerikas loomasööta kontrollivaid asutusi ühendav organisatsioon Association of American Feed Control Officials (AAFCO) defineerib “liha“ kui tapetud loomadelt pärinevat lihaskude ning lemmikloomatoidu sildil on see märgitud kirjeldava terminiga, näiteks kalkuni-, lamba- või veiseliha. Selle hulka võib kuuluda ka looma diafragmalihas, süda ja söögitoru.
Kui pakendile on märgitud lihajahu, siis võib see olla oluliselt erinev. Lihajahusse on lubatud panna peaaegu ükskõik millist tapetud looma osa välja arvatud karvad, veri, nahk, väljaheited, seedesüsteem ja selle sisu. Lihajahu võib olla valmistatud loomadest, kes on hinge heitnud enne hukkamist – näiteks haiguse tõttu põllu peal.
Loomsed kõrvalsaadused on mis tahes osa loomast, mis ei ole liha, välja arvatud karvad, sarved, hambad ja kabjad. Mõningate siseelundite söömine võib olla lemmikloomadele sobiv ja varustada vajalike toitainetega, kuid selle nime all müüdava tooraine puhul ei ole mingit garantiid selle kohta, milliseid looma osi tegelikult kasutatud on. Kui kasutatud on näiteks haigusesse surnud looma maksa, siis võib see sisaldada suurt hulka toksiine ja ravimijääke.
Kui loomsetest kõrvalsaadustest on valmistatud jahu, siis võib see sisaldada suurel hulgal kondijahu, mida on seostatud luuvähi sagenemisega lemmikloomadel.
Mida lemmikloomale süüa anda?
Kõige turvalisem ja tervislikum on pakkuda loomale sama kvaliteetset toitu kui teistele pere liikmetele. Kuna aga koerte-kasside vajadused on inimestest erinevad, siis ei saa see pärineda samast potist kui inimeste toit. Kõige lihtsam on kord-paar nädalas keeta koerale või kassile toit valmis ning säilitada seda külmkapis.
Erinevaid retsepte loomatoidu valmistamise kohta on palju ning igaüks võib improviseerida ise, millist toitu täpselt pere karvasele lemmikule pakkuda. Oluline on meeles pidada peamisi printsiipe.
- Üle poole toidu massist peab moodustama sobiv valguallikas – kvaliteetne looma-, sea- või linnuliha on parim, kuid sinna võib lisada ka rasvaseid kalu, muna, piimatooteid (juhul kui loomal ei esine nende suhtes tundlikkust), lina- või kõrvitsaseemneid, maapähkleid ja kaunvilju (läätsed, herned, kikerherned).
- Umbes 30% rasva, mis võib pärineda loomsetest allikatest või vähemal määral ka taimeõlist.
- Ülejäänud massi võivad moodustada sobivad puu- ja köögiviljad.
Poetoidu asendamine kodutoiduga võib aruka planeerimsie puhul tuua ka rahalise säästu. Loomad on vahel oma toidu suhtes konservatiivsed, nii et seda muutust tasub läbi viia järk-järgult.
Vaata lähemalt koduse lemmikloomatoidu valmistamise kohta näiteks siit.
Katrin Suik
