Siin on positiivse lõpuga lugu jooksu saanud väikesest koerast Moosist. Seda lugedes võib kindel olla, et lootus peab elama ja tuleb sihipäraselt tegutseda. Loo lõpus saad aga väga vajalikke juhiseid jooksu saanud koera otsinguteks. Sellest kõigest räägib alljärgnevalt Moosi perekond.
Nüüd, kui esimesed emotsioonid on veidi raugenud, väike selgitus juhtunu kohta. Alustuseks nii palju, et tegemist ei ole maailma-avastajaga, vaid koer pääses plehku õnnetu juhuse tõttu. Inimene libises jääl ja kukkudes lasi kogemata rihma lahti. Kuna flexi oli pikalt väljas, siis vabanedes keris rihm end ruttu kokku ja eks see pauk ehmatas koera, kes kohe põgenes. Pere ja tuttavad jooksid muidugi kohe otsima, aga oli juba pime, koer väike ja kahjuks teda ei leitud. Hommikul jätkati otsinguid ja nii 3 ööpäeva. Appi tulid kohalikud elanikud ning sõbrad-tuttavad Tallinnast ja mujaltki.
Kasutusele võeti kõik teadaolevad nõksud ja nipid, mis aitaksid koera leida. Siinkohal suur-suur tänu kõikidele, kes soovitusi jagasid. Tegemist ei olnud koera kodukohaga, seega oli ümbrus talle võõras. Majad asuvad seal hajali ja vahele jäävad põllud ja mets. Koer ise on väike, 4-kilone, seega külma ja näljaga ta kaua vastu ei peaks, või siis satuks mõne metslooma saagiks. Leidmise tegi raskemaks ka see, et oli teada, et koer peidab ennast otsijate eest ja kohti, kuhu väike koer ennast peita suudab, oli oi kui palju. Koer on tänavalt päästetud ja inimesi ta väga ei usalda, kardab pauke ja ootamatuid helisid.
Päästjaks sai seesama fexi-rihm, millega ta oli puujuurte külge kinni jäänud jõe ääres, kuhu ta tõenäoliselt oli jooma läinud. Roosa rihm hakkas otsijatele silma. Leidjaks oli koera perenaine ise. Koer oli šokis, ei liigutanudki kui ta sülle võeti. Hiljem, kui teki sisse mähiti, hakkas värisema. Koer ise oli puhas ja kuiv, arvatavasti ei olnud ta seal kaua kinni olnud. Kõige tõenäolisemalt oli ta varju leidnud lähedalasuvast mahajäetud vanast majast. Kusjuures sealt majast käidi teda samal päeval kolmel korral otsimast, aga ju ta siis peitis ennast. Kokku oli koer kadunud 67 tundi.
Meie pere jaoks lõppes õnnetus hästi ja saame uut aastat kõik koos vastu võtta. Suur tänu kõikidele kaasaelajatele, turvalist aastavahetust meie lemmikutele. Soovime kõigest südamest, et kõik kadunud loomad leiaksid oma kodu jälle üles.
Täiendaksin oma postitust nimekirjaga tegevustest, mis me koera leidmiseks ette võtsime. Ehk on mõnele koeraomanikule abiks. Neid nõuandeid on siin ka varem jagatud, aga kordamine ei tee paha.
Niisiis:
1. Koeral on kiip, mis on lemmikloomaregistris ka registreeritud, ja trakside küljes omaniku telefoninumber.
2. Otsimiskuulutuse jagamine kõikvõimalikes facebook’i gruppides.
3. Kuna kõigil ei ole FB kontot ja tegemist oli maakohaga, kus elab ka vanemaid inimesi, siis riputasime paberkandjatel kuulutusi ümbruskonda
4. Kuulutused raadios
5. Koera kadumiskohale panime maha tema oma tekikese. Soovitatakse sinna ka süüa jätta, aga kuna mets oli lähedal, siis meie seda ei teinud.
6. Tuttavate ja sõprade kaasamine otsingutesse
7. Drooniga põldude kohal vaatluse tegemine
8. Soojuskiirguskaamera kasutamine
9. Head inimesed aitasid pendliga koera asukohta tuvastada. Tänu sellele saime teada, et ta ei ole metsa jooksnud, vaid tiirutab elumajade ümbruses.
10. Visadus ja lootus
