Kastreerimata isasloomade sugutung on võimas. Neid kodus kinni hoides sekkume nende ellu rohkemgi kui neid kastreerides.
„Su koer on täna nii imelik. Mis tal viga on?”
„Ah, tal on jooksuaeg. Juba teist nädalat ei söö, passib ukse kõrval ja erutub iga asja peale.”
„Jooksuaeg? Sul ju isane koer?”
„Kas isasel ei võigi jooksuaega olla?”
„Ei või. See tähendab… ei ole. Emastel on jooksuaeg kaks korda aastas ja isane jookseb siis lihtsalt tema järel. Teil on siin ligiduses ilmselt mõni indlev emane.”
„Mitte üks, vaid mitu. Vastasmajas on hulk emaseid. Üks lõpetab, teine alustab. Ma arvasin, et minu isasel on igavesti kestev jooksuaeg. Aga näe, sinu jutu järgi hoopis vastasmaja tüdrukud ajavad ta hulluks.”
„Vaene koer. Miks sa teda ära ei kastreeri?”
„Hull oled või? Mina loodusesse vahele ei sega. See rikuks tal ju elu ära.”
Sõber erutus silmanähtavalt ja seetõttu ei hakanudki ma talle rääkima, et ta on oma koera elu juba ära rikkunud ja loodusesse sekkunud sellega, et sunnib teda korteris kükitama ega lase vastasmaja koeratüdrukute juurde pulma, kust ta suure tõenäosusega kepihoopidega minema aetakse. Või satuks ta hoopis kohalike krantsidega kaklusse, kust võiduka väljumise tõenäosus on nullilähedane. Algaja memmepoeg, nagu ta on. Selline oleks siis see loodusesse mittesekkuv rikkumata elu.
Räsitud isased
Miks küll inimesed (eriti meesinimesed) arvavad, et koera kastreerimine on kole kuritegu, aga tema piinamine (sest mida muud see loomulike tungide rahuldamata jätmine on) täiesti normaalne?
Kastreerimata koerte sugutung on võimas ja nad püüavad oma geene järgmisele põlvkonnale edasi anda. Isane koer haistab indleva emase feromoone kuni viie kilomeetri kauguselt ja seetõttu pole mingi ime, et emast koera piirab jooksuajal terve kari peigmehi. Omavaheline konkurents on kõva ja uute rivaalide saabumisest annavad lõhnamärgid varakult teada.
Sama kehtib suguküpse kõutsi kohta. Selleks et oma geene hästi edasi anda, peab ta kaitsma suurt territooriumi, võistlema rivaalidega ja võluma emaseid. Kuna see kõik võtab palju energiat, näevad isased sageli välja kõhnad ja räsitud ning sagedastest kaklustest armilised. Lõhnataju on väga oluline ja isase kassi uriin eriti vänge lõhnaga.
Kui me ei luba neil volipärast tüdrukuid taga ajada, öösiti hulkuda ega kohalikega kakelda, vaid sunnime enda juures toas passima, siis olemegi juba sekkunud ja rikkunud nende loomulikku elu. Oleme võtnud neilt võimaluse realiseerida oma sugutungi. Ega see meie keeldude ja käskudega kuhugi ei kao.
Selle kaotamiseks on ainus võimalus loomad steriliseerida või kastreerida. Mis ongi mõistlik, sest nii ei teki soovimatuid kutsikaid ning isasloomad ei kipu enam nii palju hulkuma ja kaklema, osaliselt väheneb agressiivsus ja teatud kasvajate tekkimise oht väheneb või kaob.
Loomaomanikke hirmutab sageli mõte kastratsioonist kui operatsioonist, mis tehakse üldnarkoosis. Tegelikult on kole mõelda, et 20 aastat tagasi ei tehtud isastele kassidele mingit tuimestust, narkoosist rääkimata, vaid nad torgati saapasäärde või sobiva läbimõõduga plekktorusse ja võeti siuh-säuh munad maha. Seda aega ei taha kindlasti keegi tagasi.
Tänapäeva kastratsioon tehakse steriilsetes oludes turvaliste anesteetikumidega ja narkoosikartjate rõõmuks on välja töötatud ka spetsiaalne keemilise kastreerimismeetod koertele.
[xyz-ihs snippet=”vahejoon”]
TÄHELEPANU
Millal minna isasloomaga arsti juurde
– Koeral on peitmunand ehk laskumata munand, eriti kui see hakkab suurenema.
– Veri uriinis, aga ka siis, kui verd tuleb sugutist või pärakust (pärakuümbruse kasvajad on seotud suguhormooniga).
– Punnitab sageli, nagu oleks kõht kinni, aga tegelikult on väljaheide normaalne.
– Kui teised isased hakkavad ebanormaalset huvi tundma. See on põhjustatud kasvajatega seotud hormonaalsetest muutustest.
– Ka kummaline nõrkus tagajalgades, raske tõusmine ja pikali heitmine võib olla seotud suguorganite probleemidega. Tavaliselt arvatakse, et loomal on liigesehaigused.
[xyz-ihs snippet=”vahejoon”]
INTERVJUU
Laura Linntamm
loomaarst, tegeleb lemmikloomade sigimisprobleemidega
Mis on keemiline kastratsioon?
Keemiline kastratsioon blokeerib testosterooni tootmise ilma kirurgilise sekkumiseta. Loomale viiakse naha alla implantaat, mis eritab aeglaselt hormoonilaadset preparaati. See nii-öelda petab aju ära ja testosterooni enam ei toodeta. Tänu sellele peatub ka sperma tootmine ja väheneb eesnäärme suurus. Toime kestab sõltuvalt preparaadist kas aasta või pool ja siis on loom jälle normaalne isane.
Tulid hiljuti Vancouverist, kus said oma erialal uuemat infot. Kas ka loomamaailmas hakatakse isasloomadele rohkem tähelepanu pöörama?
Käisin seitsmendal ülemaailmsel väikeloomade sigimisühingu (EVSSAR) konverentsil Kanadas. Uus suund on geneetika. Aretajad saavad uurida oma koera geneetilist baasi, et leida oma tõu piires sobiv paariline, et saada tugevamaid ja tervemaid järglasi. Isasloomade probleemid on juba mõnda aega aktuaalsed olnud.
Üks tuntumaid patoloogiaid on olnud peitmunandilisus (krüptorhism). Kas veterinaaride seisukoht on ühtne – seda ei korrigeerita operatsiooniga, vaid need loomad tuleb kastreerida? Või on riike, kus korrigeerimisoperatsioone tehakse?
Krüptorhismi korrigeerimist ei peeta eetiliseks Skandinaavia maades, kuna tegemist on ikkagi geneetilise defektiga. Missugused on seisukohad teistes riikides, selle kohta täpsemad andmed puuduvad. Peitmunand on sageli eeldus kasvaja tekkeks ja munandikasvajad tuleks kindlasti eemaldada, kuna võivad anda siirdeid ja eritada hormoone, mis ohustavad koera tervist.
Munandi- ja eesnäärmekasvajad on inimeste puhul väga aktuaalne teema. Eesnäärme healoomuline suurenemine pidavat esinema umbes pooltel üle 50-aastastel meestel ja regulaarset kontrolli tuleks teha iga nelja aasta tagant. Kas on põhjust ka koera eesnäärmest rääkida ja kas üle seitsmeaastane koer peaks käima kontrollis iga seitsme kuu tagant? Siiani on põhiline raviviis kastreerimine. Kas nüüd on kaalukauss keemilise kastratsiooni poole? Mida arvata profülaktilisest varases eas kastreerimisest?
Eesnäärmekasvajad esinevad ka kastreeritud koertel ja seetõttu ma profülaktilist kastratsiooni ei poolda ning olen seisukohal, et iga koer (ja omanik) vajab eraldi nõustamist. Iga loomaomanik peaks endale selgeks tegema selle protseduuri pluss- ja miinuspooled ja lähtuma sellest, et loomale oleks tagatud ohutu ja kaaskodanikele normaalne elu. Seda nii emas- kui ka isasloomade puhul.
Ma ei näe vajadust käia isasega kontrollis, kuna eesnäärmepõletikku ja ka vähki on ultrahelis peaaegu võimatu diagnoosida. Kui on sümptomeid, siis peaks tulema ja seejärel otsustama vastavalt koerale, mida teha, mis oleks talle kasulik.
On jäänud mulje, et põhiliselt keskendutakse emaste koerte probleemidele. Sina oled aastaid tegelenud tiinestumisprobleemidega. Kuidas sulle tundub, kui suures ulatuses võib olla viga hoopis isases koeras?
Isaste koerte sigimisprobleeme tuleb üha sagedamini ette, kuid enamik neist on olnud bakteriaalsed, mis on alguse saanud kuse-sugutrakti põletikust. Ravi on pikk ja vaevaline ja tulemusi garanteerida ei saa. On ka hulk patoloogiaid, mille tuvastaminegi on keeruline, ravist rääkimata.
Tiina Toomet
MTÜ Teie Loomakliinikud
