Eelmisel nädalal levis koeraomanike seas jutt koerte haigestumisest leptospiroosi, kuid paanikaks põhjust pole.
Koerad võivad haigestuda olenemata tõust, vanusest ja soost
Kuna leptospiroosi sümptomid on mittespetsiifilised, see tähendab, et sarnanevad paljude teiste haiguste tunnustega, ei ole võimalik haigestunute arvu oletada. Saab ainult kinnitada, et võrreldes varasemate aastatega on kliinikutesse sagedamini toodud leptospiroosile omaste sümptomitega koeri. Laboratoorselt on meie kliinikus tänavu diagnoos kinnitust leidnud kolmel juhul, leptospiroosi kahtlusega koeri on olnud kuus.
Leptospiroos ehk nakkav kollatõbi on bakteriaalne haigus, mida esineb kõikjal maailmas. Seda on diagnoositud rohkem kui 150 imetajaliigil, sh inimestel ja koertel. Eri haigustekitajaid on üle 250. Haigust kannavad edasi ainult imetajad, kuigi leptospiirasid on leitud ka reptiilidelt ja lindudelt.
Eri haigustekitajad on kohastunud kindlate imetajaliikidega, keda nimetatakse looduslikeks reservuaarideks. Nendeks on meil sagedamini rotid ja hiired, kuid ka mitmed kodu- ja metsloomad, kes ise nakatuvad tavaliselt noores eas. Neil võib esineda haiguse kerge vorm, nii et sümptomeid enamasti pole, kuid nad eritavad uriiniga keskkonda suurel hulgal haigustekitajaid.
Kollaseks ei pruugi minna
Üldiselt eelistab leptospiira umbes 30-kraadist keskkonda, aga nagu Eesti näitest võib järeldada, on ta võimeline ellu jääma ka palju madalama temperatuuriga. Külmumine ja UV-kiirgus inaktiveerib leptospiirad. Väljaspool peremeesorganismi nad ei paljune. Kuna leptospiiradel on ellujäämiseks vaja niisket keskkonda, siis mida vihmasem on, seda kauem püsivad nad eluvõimelised, soodsate tingimuste korral isegi kuid. Seetõttu nakatub ka rohkem loomi. Kuni on looduslikke reservuaare, toimub pidev keskkonna saastamine. Leptospiroosi esineb maailmas eri piirkondades, kus on soe ja sajab piisavalt vihma.
Koerad võivad haigestuda olenemata tõust, vanusest ja soost. Nad nakatuvad peamiselt limaskesta- või nahavigastuste kaudu, kui puutuvad kokku leptospiirasid sisaldava uriini või uriiniga saastunud pinnase, vee või söögiga. Kasside haigestumisest on maailmast teada vaid üksikjuhtusid.
Nakatumisest esimeste sümptomite avaldumiseni kulub tavaliselt päev kuni nädal, mõnedel andmetel 2–25 päeva. Kuna haiguse sümptomid sarnanevad paljude teiste haigustega, on ainult kliiniliste tunnuste põhjal võimatu diagnoosi panna. Haigestunud loomade peamine sümptom on isutus ja loidus, võib esineda kehatemperatuuri tõus, mõnedel liigjoomine ja -urineerimine, kõhulahtisus, oksendamine. Tüüpiline limaskestade ja naha kollasus ei pruugi alati avalduda.
Üliägeda vormi esimesed nähud on apaatsus ja temperatuuri tõus. Haigus progresseerub nii kiiresti, et loom sureb ühe-kahe päevaga, ilma et kliinilised tunnused jõuaksid ilmneda. Röntgeniülesvõttel võib täheldada kopsumuutusi. Vereproovis võivad olla suurenenud neerunäitajad ja rohkem maksaensüüme, on kerge aneemia, veres rohkem põletikurakke ja vähem vereliistakuid.
Vereprooviga saab määrata, kas organismis on leptospiirade vastaseid antikehi. Haiguse algusjärgus võib antikehade tiiter olla negatiivne, sellepärast tuleb haiguskahtlastel koertel kindlasti 7–10 päeva pärast antikehade tiiter uuesti määrata. Positiivne antikehade tiiter võib tähendada kas vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise tagajärjel tekkinud antikehi.
Nii inimestel kui ka koertel kasutatakse leptospiroosi raviks penitsilliini ja doksütsükliini. Nakkuskahtlase loomaga tuleb ringi liikuda nii vähe kui võimalik.Tuleb vältida laste, rasedate ja immuunpuudulikkusega inimeste kokkupuudet haiguskahtlase loomaga. Haige looma uriini koristades peab olema väga ettevaatlik, kätte tuleb kindlasti panna kilekindad ja pinnad hiljem desinfitseerida. Haige looma eest hoolitsedes tuleb sageli käsi pesta.
Kuna nakatumine ei toimu otsese kontakti kaudu, siis tubastes tingimustes ei ole vaja haiget looma teistest loomadest eraldada.
Nakkab ka pererahvale
Kui pere üks koer on haigestunud, on soovitatav profülaktiliselt ravida ka pere teisi loomi, sest nii õues kui ka samadel metsaradadel liikudes ei saa välistada nendegi nakatumist. Kui koeraga samal ajal haigestub mõni inimesest perekonnaliige, siis kindlasti tuleb teavitada perearsti, et peres on leptospiroosi haiguskahtlusega koer. Koerte nakatumise vältimiseks on oluline, et loomad ei jooks seisvatest veekogudest: järved, tiigid, kraavid, soised alad, lombid jm.
Leptospiroos on ohtlik ka inimestele. Terviseameti andmeil on tänavu inimestel registreeritud neli leptospiroosi juhtu, millest kahe puhul on kindlaks määratud ka tekitajad, millest üks oli L. grippothyphosa.
Leptospiroosi haigestumist esineb Eestis igal aastal üksikjuhtudena. Praegu võib haiguskahtlaste loomade sagedasem esinemine olla tingitud suurest sademetehulgast ja soojakraadidest ning päikese vähesusest. Leptospiroosi võib sügisel sagedamini ette tulla ka sellepärast, et rotid ja hiired üritavad jahenevate ilmade eest inimeste ja koduloomade eluruumides varju otsida. Sagedamini on tänavu leptospiroosi haigestunud mitte ainult koerad, vaid ka veised.
[xyz-ihs snippet=”vahejoon”]
VAKTSINEERIMINE
Immuunsuse saab aastaks
Koertel põhjustavad kõige sagedamini haigestumist järgmised haigustekitajad: L. canicola, L. grippotyphosa, L. icterohaemorrhagiae, L. pomona ja
L. bratislava.
Eestis saab koeri leptospiroosi vastu vaktsineerida, kuid meil on võimalik saada registreeritud vaktsiinidega kaitse vaid L. icterohaemorragiae ja L. canicola vastu. Koer, keda on vaktsineeritud selle vaktsiiniga, saavutab tõenäoliselt immuunsuse nende leptospiroosi haigustekitajate vastu, mida vaktsiin sisaldas, aga teda ohustavad endiselt teised tekitajad, kuigi on alust arvata, et sel juhul kulgeb haigus kergemalt.
Tartu veterinaar- ja toidulaboratooriumi andmeil on viimastel aastatel sagenenud haigusjuhud, mille on põhjustanud teised haigustekitajad kui need, mille vastu meil parajasti vaktsiin on. Sellel aastal on laboris uuritud 20 looma vereproovi ja leptospiirade antikehad on leitud kaheksal loomal. 2011. aastal uuriti 16 looma vereproovi ja positiivne tiiter oli kahel juhul. Nagu juba eespool mainitud, ei tähenda positiivne antikehade tiiter alati haigestumist.
Tõenäoliselt on järgmise aasta kevadest võimalik peale L. icterohaemorragiae ja L. canicola vaktsineerida ka mõne muu haigustekitaja vastu.
Pole täpseid andmeid, kui kaua immuunsus pärast haiguse läbipõdemist kestab, aga arvatavasti kuni aasta nagu vaktsineerimisegi puhul.
Leptospiroosi vastu vaktsineerimise vajalikkust peaks arutama oma loomaarstiga. Vaktsineerima peaks koeri, kes reisivad lõuna poole. Kindlasti ka jahil käivaid koeri ja neid, kes võiksid kokku puutuda hiirte ja rottidega (farmis, laudas, keldris).
Angela Sarapuu
MTÜ Teie Loomakliinikud
