Rumalad ja tigedad sülekoerad?

13. märts, 2018

Erinevat tõugu ja tõuta väikesekasvuliste koerte nimetamist nähvitsateks, tigedikeks, rumalateks ja paljuks muuks inetuks saan pidada vaid asjatundmatute inimeste arvamuseks. Nii nagu lapsi, vanureid ja täiskasvanud inimesi, on ka koeri erineva kasvatuse, koolituse, iseloomuomaduste, geneetika, närvisüsteemi ja tervisliku seisundiga.

Igas suuruses koeri saab õpetada. Koeri tuleb kutsikakooli viia kutsikaeas, sest seal on spetsialist, kes oskab juba varajases eas tema käitumist suunama hakata. Tubli treener õpetab kutsikaid lisaks kohustuslikule õppekavale turvaliselt ka mängima ja omavahel suhtlema. Ka pärast kutsikakooli tuleb oma koera edasi koolitada ja kindlasti on treener see, kes aitab konkreetsele koerale sobilikku trenni valida. Koolitamata koer on probleemiks nii oma perele kui ka kaaskodanikele ja nende loomadele. Ka koolitatud koerte hulgas on agressiivselt käituvaid koeri nii suuremate kui ka väiksemate tõugude ja tõuta koerte osas.

Mina koerte agilitricki- ja trikitreenerina ei kinnita arvamust ega väidet, et väikesekasvulised koerad on tigedamad kui suuremad. Kuigi imestan, püüan siiski vastust leida, miks ja kust sellised arvamused alguse on saanud?

Esimeseks on muidugi koera kasv ja kummaline arvamus ajumahu kohta – suur koer on suurema ajumahuga ja seetõttu targem

Paraku ei ole see nii, kuigi suurusest olenevalt saame koerale jõukohast tegevust pakkuda. Liigitusi on mitmeid – vetelpääste koerad, karjakoerad, kelgukoerad, urukoerad, jahikoerad, valvekoerad, linnukoerad jne. “Loll nagu puudel” – nii iseloomustati rumalat inimest alles paarkümmend aastat tagasigi veel. See on aga naeruväärne väide, sest teada on, et puudli tõugu koerad on ikka ja alati olnud tsirkuses parimad esinejad. Ka selle tõu esindajaid on erineva kasvu ja koolitusega, nende kasv ja aju suuurus ei ole määrav nende oskuste osas.

Väikesed koerad klähvivad, suured on rahulikumad

Suur probleem öösel haukuvate õuekoertega elamurajoonides oli ja on endiselt päevakajaline. Sülekoerad ei ole päevade viisi ega ka öösel õues klähvimas ja naabrite und segamas. Seega ei ole ka sellel väitel, et väikesed koerad hauguvad rohkem, alust. Koerad hauguvad erinevatel põhjustel, üks nendest on igavus ja tegevusetus, vähene liikumine, sotsialiseerimatus, sealt edasi kartus millegi või kellegi ees. Valu korral võib ka kõige rahulikum ja koolitatum koer suurusest olenemata käituda väga ettearvamatult. Lisaks on haukumine koerte suhtlemine ja nii nagu inimesi, on ka koeri vähem ja rohkem jutukaid. Me ei nõua ju inimestelt igavest vaikimist, vaid ootame sobilikku käitumist ja suhtlemist vastavalt olukorrale. Ka teised elusolendid siin maakeral väljendavad ennast ja see ei saa olla nende tarkust või rumalust määrav.

Väikesed koerad on agressiivsed

Paraku on koerte rünnakuid olnud nii suurte kui ka väikesekasuliste koerte poolt. Tavaliselt saavad kannatada ja sageli ka surmavalt vigastada just väikesekasvulised koerad. Süüdistada, ja veel hullem, halvustada koera kasvu on sellisel juhul lausa kohatu. Arvamus, et väikesed koerad ei salli lapsi, ei pea paika. Kui väikelaps on käitunud ükskõik millises suuruses koeraga vääralt, ehmatanud koera või talle haiget teinud, jääb see koerale mällu, paraku ei unusta koerad ebameeldivaid või hirmutavaid olukordi. Väikesekasvulistelt koertelt eeldavad lapsed ja sageli ka nende vanemad, et koer on lapsele mängukanniks. Seda aga ei saa nõuda elusolendilt. Lapsi tuleb õpetada loomadega käituma.

Elementaarne on, et kui laps soovib võõrale koerale pai teha, siis tema vanem, või laps ise, küsib selleks koeraomanikult luba. Kuna sülekoertele on müügil koerte kandmise kotid, siis kaaskodanikud pistavad oma käe, ilma koeraomaniku loata, lihtsalt koera kotti, et siis koera sügada või pai teha. Enamus koeri ei ole sellega nõus ja väljendavad seda haukumisega. Suurekasvulise, ketis oleva koera kuuti ei lähe enda tervise huvides ju mitte ükski adekvaatne inimene. Nii on ka pisikese, kotis oleva koera puhul – see on tema pesa, tema ei saa sealt kuhugi edasi liikuda ja enda kaitsmiseks võib ta ka hammustada. Seega ei ole väikesed koerad agressiivsemad kui suured koerad.

Paljud väikesekasvuliste koerte omanikud võtavad neid sageli sülle ja seega justkui annavad koerale vale signaali, et maailm on ohtlik

Lugupeetud arvustajad, väikesekasvulised koerad ongi aretatud sülekoerteks! Neile nimelt meeldib süles olla ja nad naudivad seda. Sülle võetakse neid erinevate põhjuste pärast, millest enamus suurekasvuliste koerte omanikud ja muidu kaaskodanikud aru ei saagi. Probleemid tulevad ka siis, kui neid sülle ei võeta, nii jäävad nad neile vajaliku helluse ja tähelepanuta. Väikesekasvuliste koeraomanike suurim hirm on suuremate koerte rünnak ja neil tuleb selleks, rohkem kui seda arvatakse, ka valmis olla. Koera süllevõtmine on kiireim võimalus oma koera päästa. Seda sama, süllevõtmist või rihmast üles tõmbamist, tehakse ka suuremakasvuliste koerte omavaheliste kisklemiste korral.

Oluline põhjus, miks meie kliimas väikeseid koeri sülle võetakse, on ilm. Väikesed koerad on maapinnale ligemal kui suured koerad, nad saavad tugeva vihma korral väga märjaks ja poriseks, nad ei saa läbida sügavamaid poriloike. Erinevalt suurtest koertest ei saa nad läbida ka päris mitmeid pinnaseid probleemivabalt. Loetleda võin siin väga kõrgeks kasvanud niitu, killustikku, kerget liiva, kaljust maastikku, männiokkalist pinnast ning ka ohakaid ja muud, mis ei ole suurele koerale nii vaevarikas. Külm ja suur suvekuumus on väikestele koertele teatud piiri ületamisel koguni ohtlik. Ja nüüd teile suur üllatus, rahvarohketes kohtades ei märka inimesed sageli pisikest karvajalga üldse ja astuvad neile lihtsalt peale, see on samuti süllevõtmise põhjuseks.

Süllevõtmist ei saa pidada sülekoera puhul valeks, kuid väikest koera tuleb sotsialiseerida ja aidata tal sobiva suuruse ja karakteriga mängukaaslasi leida.

Väikesekasvulisi koeri riietatakse ja seetõttu on arvamus neist naeruväärne või koguni negatiivne

Koerte riietamine meie kliimas on viimasel kümnel aastal saanud heakskiidu lisaks koeraomanikele ka loomaarstide poolt. Seega ei ole ka sülekoerte riietamine enam rumaluse ja eputamise märgiks, vaid elementaarseks vajaduseks, mis pikendab koera jalutuskäigu aega ja annab võimaluse pea iga ilmaga õue minemiseks.

Mis aga puutub koerte niinimetatud kaunistamisse, siis koeraomanikud on erinevate harjumuste ja maitsete ning materiaalsete võimalustega. Kirgaste värvidega vihma, tuult ja sooja pidavaid kombinesoone pakuvad väga tuntud ja kvaliteetsed koerterõivaste tootjad igas suuruses. Samuti on kampsuneid, fliise, trakse, jalutusrihmu ja isegi saapaid ning mütse. Kõrge kuumusega suvepäevaks pakutakse samuti jahutusjakke erineva suurusega koertele ja need ei ole sugugi koleda välimusega. Kaunid, mugavad, kvaliteetsed ja ilusad rõivad ning muud tarvikud ei saa olla koera rumaluse mõõdupuuks. Siiski pean tunnistama, et olen näinud koertel, nii suurtel kui ka väikestel, liiga raskeid kaelarihmu, mis võivad olla nii põhimaterjalilt sobimatud, kui ka mittevajaliku kaunistuserohkusega rikastatud.

Koerale rõivaid valides tuleb lähtuda ilmast ja sobivast suurusest, mugavusest, kvaliteedist ja see on väga tore, kui esemed ka ilusad on. Värvikad, helkuritega varustatud rõivad on väikeste koerte puhul väga soovitavad, kuna nad paistavad siis hästi välja ja neid on pimedas paremini võimalik jälgida. Kui väikesel koeral on seljas kampsuni asemel soe kleit, siis see ei ole kuidagi seotud tema võimete või oskustega. Seega sülekoerte rõivastamine ei ole naeruväärne ega ka nende iseloomu või käitumise näitaja.

Väikesed koeri ei saa või ei ole vaja koolitada

Saan kinnitada nii enda isiklike sülekoerte kui ka oma koerõpilaste näitel, keda olen koolitanud kokku 11 aastat, et väikesekasvulised koerad õpivad ülikiirelt selgeks erineva raskusastmega trikke, jooksevad agilitrick rajal nii tunnelites, poomidel, A-takistustel, lahendavad nuputamismänge, sõidavad rulal, lükkavad käru ja sooritavad kuulekusülesandeid. Need pisikesed sellid ootavad oma trennipäevi, naudivad igat uut trikki või trikivahendit ja annavad endast 100 protsenti tund aega kestvas iganädalases trennis. Nad käivad esinemistel ja kokkutulekutel, lisaks korraldame neile ka sülekoerte mängutunde, kus nad õpivad omavahelist suhtlemist, otsivad ja leiavad endale uusi mängukaaslasi. Nad naudivad koosolemist.

Pean tõdema, et ka väga pikalt koolitatud koerte puhul ei ole alati võimalik tormakast koerast rahulikku saada, ega ka agressiivsest koerast ülisõbralikku ja teistega seltsivat koera vormida. Ka samas peres elavate, sama kasvatuse ja koolitusega koerte puhul on siiski määravaks nende iseloomuomadused, geneetika, närvikava ja tervislik seisund. Koolitustel õpitakse oma koera tundma, teda suunama ja õpetama. Koer peab oma peremeest usaldama ning peremees peab oma koera käitumist tundma ja vastutama tema tegude eest. Koolitamata koer on suurusest olenemata probleemiks nii omadele kui ka kaaskodanikele. Seega kordan veel kord, et sülekoeri, nii nagu ka suurekasvulisi koeri, saab ja peab koolitama ning andma võimalusi neil endale mängukaaslasi leida.

Artiklit kirjutades on mul kolm chihuahuat, kellest kaks on terve oma elu õppinud, trenni teinud ja minuga kõikjal kaasas käinud – nii tööl kui puhkustel. Vanem koer, pea 11-aastane, on väga leplik ja sõbralik nii koerte kui inimestega, kuid kardab suuri koeri ja väikeseid lapsi ning tugevat müra.

Tema poeg on terve oma 8-aastase elu meie peres elanud ja teda on samapalju õpetatud ja sotsialiseeritud, kuid ei ole sõbralik ega usaldav inimeste, laste ega ka teiste koerte suhtes. Ta haugub trennis seni, kuni saab rajale jooksma minna või midagi uut õppida. Ta ei luba võõraid koeri ega ka võõraid inimesi mulle lähedale, koolitamine on seda käitumist ehk pisut ajaga pehmendanud. Hoolimata sellest on ta väga nutikas trikikoer ja väga motiveeritud sportlane ning superhea närvikavaga esineja suurema publiku ees. Tal on elukestva sotsialiseerimise tulemusel tekkinud perekonnast väljas olevat kaks inimest, kes talle meeldivad ja keda ta isegi tervitama jookseb. Trennikaaslastest koerad, keda ta tunneb pikemalt, saavad tema ükskõiksuse osaliseks ja ei midagi enamat. Kuid ma olen ikkagi õnnelik, et temaga saab kõikjale minna ja ta ei ole enam nii ärev ega arg ning tal on meelepärane tegevus õppimise ja sportimise näol.

Kolmas koer on minu juures elanud vaid poolteist aastat ja tuli meie perre juba eaka koerana. Ta on väga sõbralik, ei karda suuremaid koeri ega ka väikeseid lapsi. Alustasin tema koolitamist koheselt ja ka tema käib meiega nüüd kõikjal kaasas. Kaheksa-aastasena on ta õppinud õue häda tegema ja käsu peale paigal püsima nii koertekotis kui ka mujal. Selgeks oleme saanud üheskoos rajal jooksmise ning päris mitu trikki ja lihtsamat nuputamismängu. Talle meeldib enim lihtsalt süles olla ja aknast välja vaadata.

Seega on koerad oma suurusest hoolimata väga erinevad ja soovitan tolerantne olla ning kasvu järgi hinnanguid ei inimestele ega ka loomadele mitte anda.


Krista Laanet

Kolme koera omanik
Chihuahua Sõprade Liidu juht
Chihuahuade trikikooli treener
Agilitrik trenni autor ja treener

  • Viimati lisatud albumid
  • Viimati lisatud artiklid
    Koer inimkarjas
    Paljud tőendid toetavad teooriat, et koer on arenenud hundist. Hoolimata suurusest vői kujust, lemmikloomadest koerad esindavad ...
    Koeral stress, mis see on?
    Stress on tegelikult keemiline reaktisoon mis parandab lühiaegselt koera sooritusvőimet. Kirjutaksin siin pigem nn halvast stressist. ...
    Kas koera omamine on tervisele kasulik?
    Uus uuring näitab, et koeraarmastajatel on 23% väiksem võimalus südamehaigusesse surra või hoopiski seda, et tervemad ...
  • Saagem sõpradeks
  • Meie toetajad




























  • Meie toetame
  • Meie liikmelisus
  • Chihuahua Sõprade Liit | Registrikood: 80343122 | Telefon: (+372) 503 7388 | E-post: info@chihu.ee | a/a: 221056303035 Swedbank