Inimene kodustas koera ammusel ajal, selleks et tal oleks abiline ja valvur. Kodustamise käigus muutus nii koera välimus kui ka iseloom. Tänaseks on aretuse teel saadud üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu. Umbmäärased arvutused näitavad, et Eestis võiks elada üle 100 000 koera. Aga kui palju me arvestame nende vajadustega?
Koeraomanikuna olen päris tihti olnud olukorras, kus inimesed tulevad koeri paitama või lasevad oma koeral joosta minu koerte juurde küsimata selleks luba. Kes meist ole metsas jalutades kuulnud hõiget „ta ei ole kuri“, kui sinu poole tormab suurt kasvu koer. Kas aga minu koer soovib võõraste inimeste poolt tehtud paid ja suhtlemist talle tundmatu koeraga?
Aastal 2012 tekkis liikumine „Kollase koera projekt“ – The Yellow Dog Project (TYDP). Kollase koera projekt on ülemaailmne algatus, mis on esile kutsutud nende inimeste poolt, kelle koerad nii öelda vajavad ruumi. Projekti abil loodetakse harida avalikkust ja koeraomanikke, et ära tunda neid koeri, kes vajavad endi ümber rohkem ruumi ega taha suhelda võõrastega, olgu need siis koerad või inimesed. Samuti on projekti eesmärgiks aidata koera omanikul aru saada, kas tal on niisugune ruumi vajav koer.
Projekt pöörab tähelepanu koertele, kes vajavad ruumi – need ei ole tavaliselt agressiivsed loomad, kuid on enamasti sellised, kes on hirmul, kellel võib olla valu näiteks hiljutisest operatsioonist. Selliseks võib olla ka töötav päästekoer või varjupaiga koer, kes ei ole veel piisavalt koolitatud või kuulekust õppinud.
Projekti eesmärgiks on harida inimesi asjakohaste lähenemisviiside leidmiseks, et nad teaksid, et koeraga võib kontakteeruda ainult omanikult luba küsides vaatamata sellele, kas tegemist on „kollase“ koeraga või mitte. Projekt püüab innustada kasutama rohkem kollast paela, et eristada rohkem ruumi vajavaid koeri.
Projekti alustas Tara Palardy, kes on koertetreener Kanada linnas nimega Red Deer. Oma kõnes ta ütles: “Ma hakkasin õpetama omanikke, kuidas tulla toime oma „kollaste” koertega ja niimoodi kogu see asi algas – kohalikult.” Tara Palardyl on kodulinnas koerte päevahoid, vabatahtlike grupp Central Alberta Junior K9 klubis ja ta osutab ka koerte jalutusteenust.
Tara on öelnud oma projekti kohta: „Mul polnud aimugi, et tuhanded inimesed liituvad projektiga. Mina arvestasin mõnede sõprade ja teisete treeneritega … kuid juhtus midagi globaalset. Üllatus! Siin me oleme.”
Esimese kuue kuu jooksul ühines projektiga üle 12 000 järgija üle maailma. Kontseptsioon on lihtne: kui koer ei taha suhelda, tuleb tema kaela- või jalutusrihma külge panna kollane lint. Lint on inimestele signaaliks, et enne koerale lähenemist tuleb omanikult luba küsida.
Nagu öeldud, mitte kõik „kollased” koerad ei ole agressiivsed. Mõned vajavad ruumi pärast operatsiooni, vanaduse tõttu või lihtsalt ei ole kiired suhtlejad.
Jalutades oma koertega kulub mul üsna palju aega, et viisakalt inimestele seletada: “Minu koerad ei taha suhelda teiste koertega ja heameelega ei laseks ma võõrastel neile pai teha. Nad ei ole üldse agressiivsed, aga lihtsalt vajavad isikliku ruumi, et võõrastega harjuda.“
Loomaarstina kuulen kahjuks sageli lugusid, kuidas üks koer on rünnanud teist, kuigi omanik on olnud kindel, et koer on sõbralik. Pureda saanud koeral läheb palju aega selleks, et taastada füüsiline, aga veel rohkem oma vaimne tervis, et saaks uuesti normaalselt teiste koertega suhelda. Mõnedel koertel võib see põhjustada hirmu teiste koerte või/ja ka inimeste vastu aastateks.
Hea uudis on see, et nüüd on olemas projekt, mis on pühendatud just nendele koertele ja nende vajadustele.
Kui soovite liituda vabatahtlikuna või aidata levitada teavet Kollase koera projekti kohta, külastage projekti Facebooki lehte ning vajutage “meeldib”, et olla kursis viimaste uudiste ja sündmustega. Lisaks saate allalaadida projekti flaierid.
Kui näed avalikus ruumis kollase lindiga koera, siis pea alati meeles, et koerale peab andma piisavalt isiklikku ruumi.
Inessa Zaitseva
MTÜ Teie Loomakliinikud
