Koer ei tule kutsumise peale omaniku juurde. Ei tea küll, miks?

7. aug., 2013

Kui koerale tähendab hüüe „siia”, et tuleb kiiresti ära joosta, siis pole tegu rumala ega sõnakuulmatu, vaid vägagi aruka koeraga, kes on aru saanud, et omanik rikub alati kõik ära ning parem on tema juurde mitte minna või teha seda võimalikult hilja.

Olukord Stroomi rannas. Kaldal seisab onu. Selline nagu Tšehhovi jutustuste porutšikud või podporutšikud: pügatud pea, hallid hambaharjavuntsid, madrusesärk, sirge rüht, karm pilk ja konkreetne, käskiv toon. Porutšik seisab kaldal ja paar sammu temast eemal kükitab vees taksikoer. Onu kutsub koera: „Siii-iiia!”, „Minu juurde!” ja „Jalamaid!” on esitatud juba vastuvaidlemist mittesallival toonil – sellise maneeriga pole mingi kunst laevatäis madruseid üles rivistada.

Kes aga ei reageeri, on taks. Tundub, nagu ta tahaks tulema hakata, aga miski hoiab teda tagasi. Onu muutub vihasemaks ja nõudlikumaks. Käsklused vihisevad läbi õhu nagu piitsahoobid, neid saadavad hoogsad žestid ja ettepoole kummargil kehahoiak. Koer ebaleb, lõdiseb vees, raputab aeg-ajalt kõrvu ja vaatab silmanurgast kutsuja poole. On näha, et onule ei meeldi, et tema peab esimese sammu tegema, aga ta teeb. Siis nihkub ka taks veidi lähemale. Veel sammuke mõlemalt poolt ja juba ulatubki onu koera kaelarihmast krabama. Taks tõstetakse rihmapidi kõrgele õhku, selle juurde kõlavad mõned valjuhäälsed manitsused ja juba vudibki koer peremehe kõrval liivaluidete poole.

Vaatan stseeni kõrvalt ja arutlen endamisi, kas sellisele podporutšikule oleks võimalik rahulikult ja emotsioonideta selgeks teha, et valesti käitub tema, mitte koer.

Karistus vana asja eest

Koer leiab jalutuskäigul ülihuvitava nuuskimisobjekti, näiteks mõne loomakorjuse. Häiritud omanik karjub kaugelt: „Bella, siia!” Bella kuuleb küll, aga korjus on ahvatlevam. Omanik ei kao kusagile. Natuke aega karjub, aga siis kas unustab ja jalutab edasi või tuleb ise lähemale. Põnev korjus seevastu on erakordne leid ja tuleb juhust kasutada. Näe, omanik liginebki, aga selle asemel, et rõõmustada saagi üle, ta hoopis paugub ja kärgib. Koer ei näe mingit põhjust edaspidi sellise tüübi juurde esimese kutsumise peale kohale joosta.

Või teine näide. Muri on pika päeva üksi kodus olnud. Nüüd jookseb jalutuskäigul nagu pöörane, näeb eemalt teist koera, võtab tuurid üles ja paneb sinnapoole ajama. Omanik on paanikas ja röögib pargi teises servas: „Muri, Muri!” Muri isegi ei kuule, sedavõrd põnev tundub talle kohtumine teise koeraga. Teise koera omanik pole aga sugugi sõbralik, haarab maast toika ja udjab sellega Muri poole. Muri peatub ning nähes, et on võitlusväljal üksi – omanik jäi pargi teise serva maha –, pöördub ja longib ükskõikselt tagasi. Tormata ju ei saa, siis arvavad, et tema, Muri, kardab. Häh, ei karda ta midagi, lihtsalt kaotas huvi. Jõuab omanikuni ja saab lihtlabaselt kitli peale. Mille eest? Selle eest, et juurde tuli. Aitäh, võtame õppust ja järgmine kord enam ei tule.

Koer ei oska mõelda nagu inimene, kes karistab asja eest, mida tehti või ei tehtud mingi aeg tagasi. Koera jaoks seostub karistus hetkeolukorraga: karistati selle eest, et tulin, mitte sellepärast, et ei tulnud kohe või piisavalt kiiresti. Juurdekutsumine võrdub tema jaoks karistusega. Koerad on väga õppimisvõimelised – piisab mõnest korrast ja refleks ongi käes. Seetõttu näemegi jalutusplatsidel ja parkides koeri, kes end omanikule kätte ei anna või keda rihmast lahti lasta ei julgeta. Kuid koera tuleb harjutada kutsumise peale tulema.


Kuidas koera õpetada

  • Alusta siseruumis või turvalises (suletud väravaga) aias, kus pole segajaid.
  1. Astu eemale, paku maiust ja kutsu koera rõõmsa, entusiastliku häälega.
  2. Kohe kui ta hakkab sinu poole liikuma, kiida ja innusta („Tubli koer!”).
  3. Kui koer jõuab sinuni, anna maius, kiitus ja patsutused/paitused või hakake mängima.
  4. Korda seda harjutust.
  • Kui koer on juba aru saanud, mida nõutakse, siis anna maiust ainult vahetevahel, näiteks kui ta eriti kiiresti tuleb.
  • Kui koer ei tule kutsumise peale, siis hakka temast eemalduma. Õues, kus on rohkem ruumi, võib lausa eemale joosta, see innustab järgnema. Hakka kiitma kohe, kui ta liigub sinu suunas.
  • Kui kodus on käitumine selge, siis peaks harjutama ka võõrastes kohtades. Seda ei tasu jätta liiga hilja peale – pooleaastane koer võib olla juba nii enesekindel, et uue ümbruse põnevad lõhnad hajutavad tähelepanu. Kolme- või neljakuune kutsikas on omanikust sõltuv, ei taha üksi jääda ja tuleb kutsumise peale meelsasti juurde.
  • Mida põnevam on tegevus või mida suurem on ahvatlus, mille juurest koer ära kutsutakse, seda parem peab olema preemia. Mõnele koerale on väga suureks preemiaks ja motivaatoriks hoopis mäng.
  • Sellest harjutusest võiks teha lõbusa mängu kogu perele. Inimesed seisavad kolm- või nelinurgas, igaühel maius peos. Esimene kutsub koera, kiidab ja annab maiust. Kui kutsub teine, siis saab kiitust ja maiust teise käest. Peab tähele panema, et kiitust/maiust saab ainult kutse peale, mitte siis, kui koer kipub omaalgatuslikult inimeste vahel jooksma. Sellist tegevust ignoreerivad kõik. Sellest mängust võib edasi arendada põneva peitusemängu.
  • Õpetage kutsikat teid jälgima, mitte vastupidi. Inimene ei pea jooksma koera järel, vaid koer peab järgnema inimesele. Noored koerad (alla kuuekuused) on enamasti veel liiga ebakindlad, et jääda üksi tundmatusse kohta (park, mets, võõras hoov vms). Kui kutsute oma koera ja hakkate ise pikkade sammudega teisele poole minema, siis koer järgneb teile. Aeglustage sammu, et koer jõuaks teieni, kiitke ja andke maiust, mängige temaga. Niiviisi kinnistate koeras teadmise, et omaniku juurde tulek on alati meeldiv.

Milliseid vigu sageli tehakse

  1. Ootame tulemusi liiga ruttu.
  2. Kutsume koera ja kui ta tuleb, alustame tegevust, mis koerale ei meeldi („Muki, tule siia, ma panen sulle rohtu kõrva!”). Sel juhul on vajalike protseduuride tegemiseks parem minna ja sõnalausumata koer kinni võtta, kui sõna „siia” tähendust ebameeldiva toiminguga ära rikkuda.
  3. Karistame koera, kui ta tuleb. Ei pea olema geenius, et aru saada, kui kutsele „siia” järgneb karistus (hoolimata sellest, et meie meelest asja eest – miks ta tuli alles kümnenda kutsumise peale?), siis järgmine kord üritab koer iga hinna eest juurdetulekut vältida, nagu taks artikli alguses.
  4. Kutsume kurja häälega.
  5. Kutsume ainult siis, kui teeme koera jaoks ebameeldivaid asju või lõpetame koerale huvitava tegevuse: viime jalutuskäigult koju, kutsume tuppa, tahame vannitada või muid protseduure teha, kutsume korrale, kui ta teeb meie arvates midagi keelatut (ent koera jaoks ülihuvitavat).
  6. Liigume kutsumise ajal koera poole. Koera silmis kas lõbus mäng (ta ajab mind taga) või siis otsustab, et juurdetulemine on mõttetu, sest omanik tuleb ju ise.


Tiina Toomet

MTÜ Teie Loomakliinikud

Allikas: Koer ei tule kutsumise peale omaniku juurde. Ei tea küll, miks? – Eesti Päevaleht

  • Viimati lisatud albumid
  • Viimati lisatud artiklid
    Koerte tort “Kennu”
    Vaja läheb: 1.5 kg öko-lamba(hakk)liha 0.5 kg öko-veise(hakk)liha 0.5 kg öko-kanamaksa 3 suuremat talumuna Võta suurem ...
    Agressiivsed herilased ründavad koeri!
    Oivaliselt lõhnav ja värvikirev südasuvi oma lillerohkusega meelitab õue meid ja meie lemmikuid. Koos aasal joostes, ...
    Värskendavad vahepealad: veterinaarid soovitavad maiuspalasid, mida koerale palaval suvepäeval pakkuda
    Ootamatult kätte jõudnud suve puhul tasub lemmiklooma menüüsse lisada värsket. Toome välja 10 veterinaaride poolt heaks ...
  • Saagem sõpradeks
  • Meie toetajad




























  • Meie toetame
  • Meie liikmelisus
  • Chihuahua Sõprade Liit | Registrikood: 80343122 | Telefon: (+372) 503 7388 | E-post: info@chihu.ee | a/a: 221056303035 Swedbank