Kulmude ja kõrvade liikumine reedab koera tundmusi, näitas Jaapani Azabu ülikooli uurimus.
Miho Nagasawa tegi katseid 12 koeraga. Loomad olid paksu kardina taga, mis aeg-ajalt avanes. Selle taga võis olla olla mänguasi, mingi ebameeldiv ese, täiesti võõras inimene või hoopis koera omanik. Loomade näole oli asetatud kirevad märgised, et võimalikult täpselt tabada näo ja kõrvade liikumist.
Tuli välja, et koerad liigutasid oma peremeest nähes tihti oma vasakut kulmu ülespoole. See juhtus vaid sekundi murdosa jooksul. Tundmatu inimese kohtamisel liikus koerte vasak kõrv. Kui loomad nägid ebameeldivat või kahtlast eset – näiteks küünetange – siis liigutasid nad paremat kõrva.
Nagasawa sõnul on koerte kõrvade liikumise taga enamasti mingi emotsioon. Küünelõikuri nägemisel kerkiv kõrv peegeldab ilmselgelt vastikustunnet. Tundmatu inimese nägemisel tehtav kõrvaliigutus viitab kahtlusele või umbusule võõra suhtes.
Koerte kulmud tõusevad enamasti, kui loomad midagi jälgivad. Omanikku nähes kippus kerkima vasakpoolne kulm. Uurija oletusel peegeldab see emotsioonide eest vastutavate ajuosade aktiivsust.
Peremehe nägemisel võisid loomi vallata vastandlikud tunded – ühelt pool rõõm armsa inimese kohtamisest, teisalt aga kurbus, kuna koerad ei saanud omaniku juurde joosta. Lisaks võis kulmuliigutust võimendada ka see, et koerad üritasid omanikku võimalikult täpselt vaadata.
Varasemalt on näidatud, et inimesed oskavad koerte näoilmeid lugeda ka siis, kui neil endal pole lemmiklooma. Koerad omakorda mõistavad ülihästi inimeste kehakeelt.
Kõik see näitab, et inimestel ja koertel on pikka aega koos elades tekkinud vastastikune empaatiavõime.
Uurimus ilmus ajakirjas Behavioural Processes.
Piret Pappel
