Üha enam esineb juhtumeid, kus loomaomanik tõlgendab neljajalgse vajadusi omamoodi ja tegelikult hoopis kahjustab sellega teda, kirjutab Postimehe arvamusportaalis loomaarst Tiina Toomet.
Mahatma Gandhi on öelnud: «Rahva suurust ja tema moraalset progressi võib hinnata selle järgi, kuidas ta loomi kohtleb.» Loomad ei ole inimeste jaoks. Me jagame nendega maailma, aga ei valitse nende üle. Ja ei maksa loota, et me niipeagi õpime neid täielikult mõistma. Samamoodi ei maksa arvata, et nemad meist alati aru saavad.
Loomakaitsega seotud konfliktid tulenevad sageli just nende põhitõdede unustamisest. Kui me kasutame loomade «teeneid» neid ära süües, siis võiks meil – inimkonnal, nii palju viisakust ja empaatiat jätkuda, et teha selle «teene» osutamine loomale võimalikult vähe ebamugavaks. Käsi ei tõuse kirjutama – meeldivaks.
Alles 18. sajandil hakati rääkima loomadest, kui kannatavatest olenditest. Inglise filosoof ja õigusteadlane Jeremy Bentham kirjutas: «Küsimus pole mitte selles, kas nad on võimelised mõtlema või selles, kas nad on võimelised rääkima? Vaid pigem selles, kas nad on võimelised kannatama?» Paljud tema kaasaegsed poeedid ja kirjanikud väljendasid oma sümpaatiat loomade vastu ja kritiseerisid julmust ja loomade ekspluateerimist.
Rahva suurust ja tema moraalset progressi võib hinnata selle järgi, kuidas ta loomi kohtleb
Inglismaal viis see loomakaitse seltsi (Royal Society for the Prevention of Cruelty to Animals – RSPCA) tekkeni 1824. aastal. Märkimisväärne on see, et esmalt keskenduti kariloomade ning hobuste heaolule. Koer ja kass kerkisid päevakorda oluliselt hiljem. Eestis on olnud olukord vastupidine. Eelmise sajandi lõpul taasloodud loomakaitseorganisatsiooni
Hulkuvad koerad linnatänavatel on pigem erand kui reegel, keldrikasside arvukus on oluliselt vähenenud, loomade varjupaigad ei sarnane enam konsentratsioonilaagritega
Iseküsimus on muidugi see, kuidas keegi mõistet «looma heaolu» lahti mõtestab. Ehk nagu sai juba öeldud, me ei mõista teineteist kunagi täielikult ja kahjuks esineb üha enam juhtumeid, kus loomaomanik tõlgendab looma vajadusi (tema arvates soove) omamoodi ja tegelikult hoopis kahjustab sellega looma.
Kui konkreetselt koerast rääkida, siis modernse ühiskonna koera kannatused on hoopis teist laadi kui loomakaitse algusaegadel. Enam pole põhiprobleem vee- või toidupuudus, julm kohtlemine või liiga lühike kett /kipakas kuut. Praegusaja koera vaevab tähelepanu puudus, liiga pikk üksiolek ja sellest tulenev stress ning üksindusahistus ning omanike ebareaalsed ootused koerale kui kaaslasele. Koer karjaloomana ei vaja niivõrd inimest kui sõpra, vaid kui karjajuhti. See ei tähenda, et karjajuht ei võiks ühtlasi ka sõber olla, aga juht ta peab olema.
Kui inimene vabatahtlikult oma juhirollist loobub, peab koer kuidagi ise hakkama saama või, mis veel hullem, võtma juhirolli endale ning see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Tagajärjeks võivad olla argus, agressiivsus ning isegi haigused.
Kassi hingeelu mitte tundes arvatakse sageli, et kassil on üksinda igav ning hangitakse talle kaaslane. Teine kass. Kass aga ei ole karjaloom. Kass hindab väga kõrgelt oma privaatsust ning võib uue olukorraga leppimatuks jäädagi. See ei tähenda, et ta tingimata oma vastumeelsust meile arusaadavas keeles väljendab – nagu näites sisisemise, turtsumise ja teise kassi tuuseldamisega. Ei, ta võib lihtsalt veidralt käituma hakata – kössitada nurgas, kaotada isu, hakata pissima valedesse kohtadesse. Paljud arusaamatu algpõhjusega haigusedki (näiteks põiepõletik) pole haruldased.
Rääkides suurloomadest, siis põllumajandusloomade pidamise eeskiri on dokument, millest loomakasvatajad juhinduma peavad. Loomulikult pole seal pakutavad elutingimused kaugeltki ideaalile vastavad, kuid selge on ka see, et iga samm loomade heaolu suunas muudab tootmise kallimaks.
Kui palju on tarbija nõus selle nimel juurde maksma? Loodetavasti tulevikus üha enam. Samas olen kindel, et ka praeguste eeskirjade korraliku täitmise ja nende piisava kontrollimise korral oleks oluliselt vähem drastilisi juhtumeid põllumajandusloomade väärkohtelmisest.
Loomakaitse põhimõtted on lühidalt kokku võetud järgmiste lausetega, mille koondnimi on «Loomade 5 vabadust».
1. Vaba näljast ja janust
2. Vaba ebamugavusest (elukeskkond peab olema liigiomane)
3. Vaba vigastustest, valust ja haigustest (ärahoidmine ning vajadusel kiire sekkumine ning ravi)
4. Vaba hirmust ja kannatustest
5. Vabadus väljendada liigiomast käitumist
Kui kõik loomadega kokku puutuvad inimesed, alates sigu ja kanu pidavast farmerist kuni kassitädi ja udupeent tõugu aretava koerakasvatajani välja, neid lauseid tähelepanelikult ja mõttega loeksid ning järgida vähemalt püüaksidki, oleks maailm loomade jaoks oluliselt parem paik.
Neeme Korv
