Juristi sõnul ei tohiks inimene peljata politseiuurimise või kohtuasjaga kaasnevaid üleelamisi ning ründav koer tuleks vahendit valimata kahjutuks teha. Tigeda koera vigastamist ei peaks samuti kartma.
Uurimise ja tõendamisega seotud sekeldustest ei pääse, kuid nende hirmus ei tohi ennast või peret kaitsmata jätta, leiab loomakaitse liidu jurist Piret Tees. Edasises menetluses peab muidugi tõestama, et koer kujutas kellegi elule või tervisele reaalset ohtu.
Oleks hea, kui koerarünnakul ja asjade edasisel käigul on tunnistaja
“Oleks hea, kui koerarünnakul ja asjade edasisel käigul on tunnistaja,” ütleb Tees.
“Samas ei pruugi tunnistajat olla, kuid kindlasti kaasnevad koera ründega vigastused ja need tuleb kiiresti arsti juures fikseerida.”
Arsti paber on vaidluste korral oluline tõend.
Koera surma või vigastamisega lõppenud vastasseisu puhul on oluline teada, kas koer tõesti inimesele kallale kargas, või inimene ainult kartis, et koer võib teda rünnata. Teesi sõnul võib tekkida vaidlus siis, kui suur ja nähtavalt agressiivne koer kihutab inimese poole ja see ta maha laseb või vigaseks lööb.
Koeraomanikud hakkavad eitama
“Koeraomanik võib vabalt öelda, et koer tahtis mängida ja seepärast jooksis. Või siis arvas, et talle visatakse palli või pulka,” toob Tees näite, mida koeraomanik ründava koera õigustamiseks väita võib.
Kas relvaomanik peaks sellises olukorras hammustamist ootama jääma?
“Nii oleks kindlam,” nendib Tees. “Või siis lootma, et ründava koera tapmisel on tunnistajaid.”
Juristi sõnul on ründava koera maha laskmine pigem teoreetiline võimalus, sest enamikul inimestel pole tulirelva, ja need, kellel see on, ei kanna relva üldiselt kaasas. Tulistamisega kaasneb ka politseiuurimine: tehakse selgeks, kas relva kasutamine oli õigustatud.
“Usun, et relvaloa omanikul pole keeruline olukorda õigesti hinnata, kuid vaidlused võivad siiski tekkida,” ütleb Tees.
Tõendite tähtsust toonitades märgib ta, et enamasti on ründavate koerte omanikud konfliktsed ning endast ja oma koerast väga heal arvamusel. Nad võivad igasuguseid ründeid eitama hakata ega soovi hüvitist maksta.
Vaja oleks loomapidamise luba
“Esindasin keerulises tsiviilvaidluses vanaprouat, kelle koera ründas teine koer,” toob Tees näite.
“Vaidlus kestis aasta ja alles siis oli rünnanud suure koera omanik sunnitud hüvitama vanaprouale tema koera raviarved.”
Teesi sõnul riskib inimest rünnanud koera omanik sellega, et ta võetakse kriminaalvastutusele.
“Loomaomanikud peaksid sellega arvestama ja võiksid veidi hirmu tunda,” lausub Tees ja avaldab lootust, et politsei hiljutise, lapse ja ema ründamise juhtumi kohta Laulasmaa rannas kriminaalmenetluse algatas.
Tema arvates talitas poega koera eest kaitsnud ema õigesti, kui ta politseisse avalduse kirjutas.
“Asjaajamist ei tasu karta ja võib-olla viib see lõpuks ühiskonna arusaamade muutmiseni. Seni kuni keegi midagi ette ei võta, ei muutu midagi.”
Loomakaitse liidu jurist leiab, et igasuguse looma võtmiseks tuleks läbida koolitus ning sarnaselt relva- ja juhiloaga tuleks kehtestada ka loomapidamise luba.
“Oleme seda võimalust arutanud, kuid tegudeni pole jõudnud,” ütleb Tees, kelle sõnul peaks seadusandlik algatus tulema vastavas valdkonnas tegutsevatelt organisatsioonidelt.
Vastava korra kehtestamisel tuleks muuta õige mitut õigusakti, mis käsitlevad inimese õigust omada erinevat vara, lisab Tees.
“Ta tahab ainult mängida!”
Ajaleheküljendaja Mari jalutas aasta eest Tallinna kesklinnas Gonsiori tänava pargis, kui tema najale hüppas püsti suur bokser.
“Eemal oli kaks vene prouat, mõlemal oli bokser. Väiksem koer oli ühel naisel rihma otsas, suurem koer oli lahti. See siis märkas mind, tormas ligi, pani käpad mu õlgadele ja lõrises näkku,” meenutab Mari.
“Tõmbas kihvad paljaks ja naksas näo ees paar korda õhku. Nii mõne sentimeetri kaugusel. See oli ikka päris kole.”
Eluka perenaine hüüdis eemalt: “On nitševo ne delajet, tolko igrat hotšet!”
“Sisistasin, et kutsugu oma koer ära,” räägib Mari.
“Ta kutsus koera ära, aga ega see siis minna tahtnud. Lõpuks ikka vastutahtmist läks.”
Omanik pani eluka rihma otsa.
“Mina läksin minema, naised jäid koertega parki ja tagasi vaadates nägin, et suur bokser oli uuesti rihma otsast lahti lastud,” ütleb Mari.
“Ei mingit kahetsust ega vabandamist, õigust jäi ülegi.”
“Sain ise sõimata!”
Raamatupidaja Külli sai paari nädala eest endise meremeeste haigla taga parkmetsas rattaga sõites valusasti pureda.
“Ei märganudki, kuskohast suur hundikoer välja ilmus,” meenutab Külli.
“Ühel hetkel tormas koer mu kõrval ning hetk hiljem lõi hambad säärde. Kohutavalt ehmatasin ja metsikult valus oli.”
Õnneks piirdus elukas ühe hammustamisega, aga rebides ta veidi laiendas haava. “Sain rattalt maha ja jäin püsti. Jalgratas on õnneks üsna kerge ja sellega vehkides sain elukat eemal hoida,” räägib Külli.
“Ilmselt sain jalgrattaga vehkides koerale üsna valusasti pihta, sest kostis hädakisa ja tal oli koon ka verine.”
Siis kutsus keegi koera ära ja see läkski. Omanik, keskealine, heas toitumuses eesti mees, pani looma rihma otsa, tuli koos temaga lähemale ning avaldas sõjakalt arvamust, et ju Külli koera kuidagi ärritas. Et niisama ei lähe tema koer kellelegi kallale.
“Ja üleüldse: mis ma ta koeraga tegin, et sellel on nüüd koon verine?!” meenutab Külli.
See, mis koer minuga tegi, mehele huvi ei pakkunud, ta ei palunud vabandust ega pakkunud abi.
Sven Harjo
