Esimest korda koeraomanikuks? Nõuandeid, kuidas valida neljajalgset sõpra

26. okt., 2015

Esimest korda koeraomanikuks? Nõuandeid, kuidas valida neljajalgset sõpraKui võtad perre hamstri või merisea, siis kujutad enam-vähem ette, kui palju ta magab, kui palju liigub, milliseid elamistingimusi vajab ning milliseid terviseprobleeme võib ette tulla. Kui aga võtta perre koer, on seis oluliselt keerulisem, kirjutab koerte koolitaja Aivo Oblikas raamatus “Nõuandeid koeraomanikule”.

Kõigepealt tuleks mõelda sellele, kas soovitakse suuremat või väiksemat koera ning kas ta hakkab elama toas või õues. Suurem koer vajab kindlasti natuke rohkem ruumi. Suurema koera peale kulub ka rohkem raha, kuna ta lihtsalt sööb rohkem. Samuti vajab suure koera käsitsemine natuke rohkem jõudu. Lisaks on paljude suurte koerte eluiga (eriti gigantsetel tõugudel) mõnevõrra lühem kui väikest ja keskmist kasvu koertel.

Inimesed kipuvad ekslikult arvama, et väiksem koer vajab vähem liikumist ja temaga ei pea koolis käima. Isikliku kogemuse põhjal ütleksin, et väike koer, kes ei saa piisavalt palju liikuda, oskab kodus tõeliselt ebamugavaks muutuda. Tihti on just väikesed koerad need, kes kodus häirivalt hauguvad või diivanisse auku üritavad kaevata. Probleem on selles, et kuna väiksem koer vajab omaniku arvates vähem liikumist, ei jalutata temaga piisavalt ning pööratakse talle ka muus osas vähem tähelepanu. Ent kui nende väikeste tegelaste rohket energiat jalutuskäikudega ei maandata ning nad kasvavad omapäi, muutuvad nad üsnagi tüütuteks põrgulisteks.

Sama lugu on koolitusega. Just väikesed koerad kipuvad tihti omanikku hammustama ning ei lase endal küüsi lõigata. Põhjus on lihtne – suure koera omanik kaldub pigem kartma, et äkki ei saa hakkama ning otsib juba varakult abi, minnes koertekooli või kasvatades koera natuke rangemate reeglite järgi. Väiksema koera omanik aga kujutab ette, et ega nii väikese koera käsitsemine pole ka tulevikus probleemiks. Seetõttu jäetakse tihtipeale kooli minemata ning samuti kiputakse oma lemmiklooma liialt hellitama, temalt midagi nõudmata. Ent nii suur kui ka väike koer vajavad kindlasti võrdselt liikumist ja tähelepanu ning ka kooliminek on mõlema jaoks sama tähtis.

Kui peres on väikesed lapsed, siis on neil väiksemat kasvu koeraga kindlasti lihtsam kui suuremaga. Suurem koer kipub juba pelgalt oma massi ja liikumiskiiruse tõttu väiksematest lastest üle jooksma. Eks lapsed harjuvad sellega vähehaaval ning õpivad ka kokkupõrgetest hoiduma, kuid siiski tekib suure koera puhul rohkem nutu või ehmatusega lõppevaid olukordi.

Reisida on väiksema koeraga muidugi lihtsam, kuna teda saab hõlpsamini kaasa võtta. Samuti leiab väiksemale koerale kergemini hoidja. Samas on palju suurte koerte omanikke, kes mulle siin­kohal kindlasti vastu vaidlevad. Eks see oleneb natuke ka inimese iseloomust ning tema oskusest näha pigem probleeme või pigem lahendusi. Päris paljud inimesed võtavad reisile kaasa ka oma suuremat kasvu koera ning nendegi hoiuleandmine pole eriline probleem. Kui soovite aga reisida lennukiga ning koera kaasa võtta, siis ilmselgelt on väiksema koera pilet palju odavam. Ka ühistransporti pääseb väiksema koeraga lihtsamini ning kui poodi siseneb inimene pisikese koeraga, vaadatakse teda hoopis teise pilguga kui suure koera omanikku, kes üritab sama teha.

Suurem koer on kindlasti kodukaitsjana efektiivsem ning temaga jalutades võib end ka pimedal põiktänaval turvaliselt tunda. Samuti saab suurema koeraga harrastada rohkem koera­spordialasid või muid aktiivseid tegevusi.

Kui koer plaanitakse õue elama panna, siis on peamiseks kriteeriumiks karvkate. Õues elav koer võiks meie kliimas olla ikkagi aluskarvaga. Kuivõrd meil on päris pikalt niisket ja külma ilma, siis lühikarvalise või aluskarvata koera tervis võib ööpäev läbi õues elades kahjustatud saada. Tean küll mitmeid inimesi, kes ka meie kliimas õues lühikarvalist koera peavad, kuid nad on selleks puhuks ehitanud koerale sooja köetava kuudi, kus loom saab ennast mõnusalt tunda. Samas peab arvestama sellega, et kui meil talvel väga külmaks läheb, siis tuleb ka muidu õues elav koer tuppa sisse võtta.

Seoses koerte karvkattega on levinud mitmeid müüte. Näiteks kiputakse ekslikult arvama, et pidades korteris pikema karvaga koera on su elamine karvu täis, aga lühikarvalise koeraga karvaprobleeme pole. Olles pidanud korteris nii lühikarvalist dobermanni kui ka üksjagu pikema karvkattega ning aluskarvaga belgia lambakoera, ütleksin küll, et nii veider kui see ka pole, õnnestus mul dobermanni karvu leida isegi tööl kirjutuslaual oma kalendri vahelt, ent belglase karvu pole isegi riiete külge jäänud. Lühikarvalise koera karvad kaovad elamisse justkui märkamatult ära ning seetõttu on neid seal tihti ka oluliselt rohkem. Neid satub märkamatult riiete külge ja sealt rändavadki nad siis autosse ja igale poole mujale kaasa. Pikema karvkatte puhul kipub eralduv karv tubades rullidena kuhugi nurkadesse kogunema ning muutub palju kiiremini häirivaks, mistõttu see saab ka kiiremini koristatud.

Teine ekslik arvamus on, et lühikarvalist koera ei pea harjama, samas kui pikakarvalise koera hooldus on justkui omaette ettevõtmine. Tegelikkuses ajavad mõlema karvatüübiga koerad karva maha aasta lõikes üsnagi ühtemoodi. Kui lühikarvalist koera ei harja, siis kogunevad karvad lihtsalt suuremas koguses kodusesse elamisse laiali. Ilmselgelt on mugavam koera harjata ja sellega vähendada kontrollimatult pudenevat karvahulka. Pikakarvalise koera harjamist pole aga vaja teha nagu igaõhtust hambapesu, vaid ka ennekõike siis, kui on näha, et koer hakkab karva vahetama ning selle mõningane sasimine vabastab koera selga jäänud taagast. Seda juhtub kaks-kolm korda aastas. Eks karv vahetub vähehaaval ka muul ajal, aga kahel korral aastas toimub see silmaga märgatavalt suuremas koguses.

Kolmas müüt seisneb selles, et kui kodus on pikakarvaline koer ja temaga näitusele ei minda, siis justkui poleks teda vaja ka harjata ega osa tõugude puhul ka pügada. Kuid karvkate on üks osa koera tervisest. Kui pikakarvalise koera karva ei harja, võib tiheda pulstunud karva sisse väga lihtsalt tekkida mingi ebameeldiv haigus, mille ravimine on kordades tülikam (rääkimata rahast) kui koera harjamine. Osa tõugude puhul on pügamine täiesti möödapääsmatu ka juhul, kui näitusel ei käida. Pikk karv kipub pulstuma ja moodustama läbipääsmatuid sasipuntraid ning koeral on halb elada. Kui koera suuruse ja karvkatte osas on otsus tehtud, võib edasi mõelda.

Koostaja Aivo Oblikas “Nõuandeid koeraomanikule. Kutsika valikust koera vanaduspõlveni.” Kirjastus Varrak.

Allikas: Esimest korda koeraomanikuks? Nõuandeid, kuidas valida neljajalgset sõpra – Lemmikloom

  • Viimati lisatud albumid
  • Viimati lisatud artiklid
    Värskendavad vahepealad: veterinaarid soovitavad maiuspalasid, mida koerale palaval suvepäeval pakkuda
    Ootamatult kätte jõudnud suve puhul tasub lemmiklooma menüüsse lisada värsket. Toome välja 10 veterinaaride poolt heaks ...
    Koerte maiusekorvike
    Kaunist ja maitsvat maiusekorvikest on lihtne valmistada. Osta turult suur lehmakeel. Pese külma veega üle ja ...
    Koertetort “Mathilda”
      Sellise suviselt värvika ja oivaliselt maitsva pidutordi retsept on järgmine: Võta kaks kilo värsket loomahakkliha. ...
  • Saagem sõpradeks
  • Meie toetajad




























  • Meie toetame
  • Meie liikmelisus
  • Chihuahua Sõprade Liit | Registrikood: 80343122 | Telefon: (+372) 503 7388 | E-post: info@chihu.ee | a/a: 221056303035 Swedbank